Mind on alati hämmastanud olukord, kui faktide ja argumentide peale vastatakse solvangute ja vandenõuteooriatega – et kriitik (ehk mina) saab kindlapeale kellegi (võimuerakonna) käest suurt raha, et olen mingi salatoimikuga šantažeeritav seni süüdimõistmata kurjategija jne. Peaksin juba harjuma, aga ikka veel üllatun iga kord – kui orjalik ikka on see mõtteviis, et Eestis ei saa olla sõltumatuid inimesi. Aga näete – olen. Isegi annetusi ei kerja, nagu need „rahvatribuunid“, kes iga päev halavad, et eesti rahvas on laostunud kerjus ja nälgib, samas aga teevad pidevalt issanda nimel korjandusi selleks, et avaldada libauudiseid Ukrainast ja Euroliidust ning muid Kremli seisukohti.
Panin tähele ühte huvitavat detaili – kõige primitiivsemad, rumalamad, õelamad ja räpakamad kommentaarid tulevad meedias morasliseerivatelt tuntud usutegelastelt, nende hulgas vanemalt poliitkristlasest naisterahvalt, kes oma üüratutes kolumnides räägib jeesusejuttu õrnast inimhingest – ja sõimab mind järjest mitmes minu artikli alla jäetud kommentaaris „sõnnikuks“, „kvääriks“, „vankaks“ jne. Veel noppeid juba tuntud usutegelaste kommentaaridest minu aadressil: „lämbugu oma oksesse“, „psüühilised probleemid“, „alkohoolik“, „Jaak Kalju“, „sõitku oma ajaloolisele kodumaale“ jne.
Aga see ongi EKRE tragöödia – et terane teaduspõhine (Mart ja Martin Helme on kahtlemata intellektuaalid) rahvuskonservatiivne erakond muutus kristlikele väärtustele silmakirjalikult apelleerivaks (kristlus eeldaks ligimesearmastust) tigedaks koosluseks, kus kõik vaatavad juhtidele suhu ja võtavad osa häbiväärsest ukraina vabadusvõitlejate mõnitamisest, millele pööras tähelepanu ka erakonna liige Jüri Böhm. Kus te kõik olite, kui Böhm tuli pronkssõduri juurde eesti lipuga ja teda rünnati? Kuulutades ennast Orbani armunud sõpradeks (Orban nimetas ennast telefonikõnes Putiniga Venemaa lõvi ustavaks hiireks) positsioneeris EKRE juhtkond ennast „Putini hiire“ gruupiks (groupie) ehk Euroopa reeturi kamraadiks.
See ei häiri üldse erakonna aktiivseid toetajaid, kes on jõudnud juba selleni välja, et sõda olevat alustanud Ukraina, NATO ja verejanuline Euroopa Liit. Kinnituseks tsiteeritakse enda mõttevälgatuste pähe kõige puisemat Kremli propagandat, mis langeb üllataval kombel aina rohkem kokku EKRE enda retoorikaga. Need, kes üritavad sellele vastu väita, saavad läbi sõimatud ja liberastideks nimetatud. Mitte ükski oponendi toodud fakt ega argument ei kaitse selle eest, et selle esitajat ei solvataks kõige ebaesteetilisemal moel.
Minu ettekujutus konservatiivist algab sellest, et konservatiiv on soliidne ja arukas inimene, mitte aga tagareas kurjalt röökiv emotsionaalselt ülesköetud naine või mees. Aga see selleks – tähtsam on see, kuidas saaksin viia lugejate agressiivsema osani tõsiasju, mis takistavad nende endi lemmikutel võimule saada? Kuidas jõuda nende inimesteni, kes hakkavad karjuma „maha!“ ja „keeta seebiks!“ juba siis, kui lauses on üle 5 sõna ja need sõnad on pikemad, kui kahesilbilised, ja võib-olla nende jaoks lausa ennekuulmatud? Kui mõistmine vajaks väikestki ajupingutust ja ka soovi seda teha, et mõista, millest vihatud oponent räägib?
Puust ja punaseks: kui EKRE-l on häid ideid (mõned ju on), siis kuidas saaks sellest rahvale tulu tõusta? Ainult nõndaviisi, et EKRE-st saaks valitsuserakond, et need oma rahva nimel loodud plaanid ellu viia. Aga arvake ära – mis siis ei lase EKRE-l valitsuskoalitsiooni jõuda? Justnimelt räuskamine ja kõigi teiste poliitikutega tüli norimine ja nende solvamine. See on fataalne viga ja mina sellele osutan. Olen vaadetelt konservatiiv ja Eesti patrioot, olen aastaid töötanud teadurina ja mitukümmend aastat sõltumatu ajakirjanikuna (Eesti Raadios oli see tollal võimalik, kuigi lihtne ei olnud). Töötasin alati otse-eetris, nii et minu teemade ja tekstide üle kontroll puudus. Vikrist lahkusin kohe, kui minult hakati pärast lgbt ja keskerakonna (Toobal) pealekaebusi nõudma tuntud kommentaaride tekstide esitamist kirjalikult paar tundi enne eetrit. Ja erinevalt mõnest praegusest kisakõrist pole ma kompartei manifesti toimetanud. Jah, ma märkan endise teadlasena oma elu jooksul omandatud teadmiste tõttu tendentse, seaduspärasusi ja panen asju tähele, miks ei peaks?
Üheks näiteks sellest, kuidas EKRE käristab lõhet enda ja potentsiaalsete koalitsioonipartnerite (isegi endiste partnerite) vahel, on see üsna madal viis, kuidas Uutes Uudistes rünnati 02. aprillil Riina Solmanit. Lugu kandis pealkirja „Isamaa aseesimees Riina Solman eputas erikohtlemisega nagu üks tõeline nomenklatuuri esindaja kunagi“ ja see oli täis pikitud selliseid konstruktsioone nagu „ülbeks läinud“, „parteigenossed“, „nõukogude nomenklatuur“, „lõdva randmega“, „Solmanil jätkus aga jultumust“ jms.
Mitte mingit ajakirjanduslikku ega mingit muud vajadust selliseks primitiivseks ja õelaks naispoliitiku nahutamiseks ei olnud – EKRE juhtide poolt põlatud peavoolumeedia oli selleks ajaks Riina Solmani juba põhjalikult ja lausa mitmekordselt tõrvanud, tema tänusõnad sellest, et teda tunti ära EMO-s ja aidati raskel hetkel, olid igatmoodi tõlgendatud tema kahjuks ja pahatahtlikult edasi arendatud. Moraliseerivad variserid kiljusid nii, nagu oleks keegi Solmanile osutatud meditsiiniabi tagajärjel ära surnud. Nii et tagatipuks veel ka parteilehe rünnak Solmani ja tema kaudu ka Isamaa vastu oli juba vigastatud maaslamaja löömine.
„Ei näe just välja nagu tõeline alternatiiv praegusele poliitikale, nagu Isamaa end promob,“ lõpetasid Uued Uudised selle oma filipika. Veelkord: täiesti tarbetu isiklik rünnak konservatiivse naispoliitiku vastu ja koostööd välistavad üldistused terve tema erakonna suhtes. Ja pärast kurdetakse, et keegi ei võta EKRE-t koalitsiooni.
Kõik isolatsioonis oleva partei valimislubadused on seega katteta, sest neid lubadusi ei ole üksinda võimalik täita. Ja oravate, ukraina ja Euroliidu lippude, tuugenite, Makarovi ja halva ilma süüdistamine siin ei avita. Minnes valimistele ja lubades oma valijatele igasuguseid õitsengut ja pudrumägesid kindlustavaid asju, oleks aus lisada reklaamiplakatitele klausli: kahjuks ei saa me neid häid lubadusi täita, kuna kõik teised vastikud erakonnad ei võta meid oma koalitsioonipartneriks. Aga see-eest saame me veel neli aastat karjuda tagareast sellest, missugused valetajad, varganäod ja lollid on kõik teised.
Eestis on e-valimistest huvitatud kõige rohkem just EKRE, sest kui e-valimised ära jätta, siis mille või kelle kaela saaks ajada hoopis teistel põhjustel vältimatut valimiskaotust? Mis demokraatiale apelleerivad tegelased, kes viskavad vahetult enne partei esimehe valimisi ainsa vastaskandidaadi erakonnast välja?
Ivan Makarov
10. aprill 2026