Kolleeg Suurest meediamajast:
„Tean, et oled viimasel ajal palju kirjutanud erakorralistest valimistest. Praegu neid kusagilt siiski ei paista, parteibroilerid klammerduvad ka varbaküüntega oma töökohtade ja võimu külge, pigem see on teatud inimeste ja jõudude soov, et need valimised enne 2027 aastat tuleksid.
Aga kui palju me senisest Eesti ajaloost alates 1991 erakorralisi valimisi mäletame? See on siiski soovmõtlemine, kui uskuda reitinguid, siis on ka arusaadav, et paljud neid ihkaksid, isegi rappida saanud EKRE ja kriminaalne Keskerakond, sest nende arvestus on, et järgmise valitsuse teeb Reinsalu ja Isamaa ning siis pääsevad nemad ka aktuse alla. Keskerakond sinna tõesti ilmselt ka pääseb vaatamata oma arvukatele retsidele ja Putini mõjuagentidele, EKRE vaevalt, et enam kunagi Eestis valitsusse pääseb. Kuid teades Reformierakonda ja selles niite tõmbavaid inimesi ei maksa kellegil ka oodata, et neile Stenbocki maja võtmed kätte tuuakse. Võetakse näiteks 2027 kaks kuud enne valimisi pissikollases Delfi portaalis üles joig, et Pruunsild ja Linnamäe tahtsid isamaad maha müüa (mitte segi ajada keskerakondlastega mehitatud samanimelise parteiga, parteid ei maksa Eestis midagi, see vaid üks palgasõdurite kamp, kes käib ühe lipu alt teise alla) ja hopp! – on taas Reformierakond ja siimupojad ja siimutütred sadulas.
Ma muidugi utreerin, aga Eesti poliitika on üles ehitatud sellistele vastandustele. No ja teati 15 aastat tagasi, et Savisaar ja tema venelased saavad valimisteks raha Kremlilt Jakunini vahendusel, mis see muutis? Kas keegi pandi reetmise pärast vangi? Ei, sest kogu Eesti elu ongi taandatud sellele, et väike seltskond poliitikuid, ametnikke ja ärimehi saaks igavesti pukis olla. Nagu Lukašenka Valgevenes. Selle nimel tehakse silmamoondust, võetakse publiku ees jäneseid kübarast välja, kes sinna on juba varem paika pandud. Ma tean, et Reformierakonna võim Eestis põhinebki Putini-Venemaa stiilis hirmutamisel, et halvaks läheb siis kui neid enam pole, siis tuleb Savisaar, siis tuleb EKRE, siis tuleb veeuputus, siis tuleb Ülemiste vanake ja mis veel.
Aga ajad on nii keerulised ja halvad, et tegelikult oleks sellest praegusest Reformierakonna seltskonnast Eestil tõesti hädasti vaja lahti saada, neil on parteis täiesti oma atmosfäär, kus pole sõda, pole inflatsiooni, pole majanduslangust. Nende jaoks on poliitika teha kõvasid avaldusi ning nende varjus mitte midagi reaalselt teha. See puudutab kõike – kaitset, majandust. Lihtsalt istutakse ja oodatakse uusi valimisi.
Paraku elab kogu Eesti poliitika selles tsüklis. Valimistest valimisteni. Selle pärast kui tõesti kunagi tuleksid erakorralised valimised, siis ainult sellel tingimusel, et uude valitsusse tuleks kaasata eksperdid, parteivälised, kes tunnevad oma eriala, saavad ministeeriumis aru, millega nende haldusala tegeleb, oleksid näinud Eesti elu ka nii, et vahel poleks toonitud autoklaasi ja näinud midagi muud kui lõputuid parteipleenumeid. Vaid nii oleks mõtet.
Aga võtta üks broiler, panna tema asemele teine broiler – mis see tõesti muudaks? Aga ajad on praegu karmid, see operett, kus ametnikud võistlevad pressiteadete saatmises ja pressikonverentside korraldamises ei pruugi hästi lõppeda. Ühel hetkel võib muusika vait jääda ja selguda, et me kõik oleme siin riigis tegelikult palja peega.“
25. märts 2025