Täna Estonias toimunud Alar Karise vastuvõtu pidulik kontsert toob selle autoritele Priit Võigemastile ja Siim Aimlale palju kuulsust. Loodetavasti ei suurenda see lähipäevil masendusse langenud vaatajate suitsiidide arvu.
Algas kõik võimsa, motoorse, loitsuva ja ülimalt morni Tormisega. Ülimalt professionaalne orkestri ja koori esitus, lummav valgustus – mingil hetkel tundus, et sellega kava ka piirdub, sest esitus ei tahtnud ja ei tahtnud paari nooti tallates lõppeda. Aga ka pikim öö saab kord otsa ja lavale veeres nagu kakuke ümarate vormidega Eva Talsi koos oma lõbusate ansamblisemudega. Loo kulminatsioonis unustas tagasihoidliku häälega Eva, et ta pole afroameeriklanna, ja üritas tekitada kõrget nooti seal, kus ei oleks pidanud püüdmagi. No kui ei tule, siis ei tule, igal inimesel on oma lagi…
Järgnes koorikese naljalauluke sibulast, mis on seest siiruviiruline, ja jutt ei olnud meie kallitest ülejõe naabritest. Siis kustus valgus ja hakati vehkima taskulambikestega, täpselt nagu Maksimovskaja pere Kadrioru aknal pandeemia ajal. Selle öise idülli katkestas reibas džäss ja vana hea Iff, punane maasikas krael, hakkas madalalt laulma „Aeg ei peatu“, nagu illustreeriks veterinaarse haridusega Alar Karise kõnes tõdetut, et aeg ei peatu, see lihtsalt saab mõne jaoks hoopis otsa (ja siis ongi sussid püsti – I.M.).
Nagu kinnitus minu nendele eksistentsiaalsetele assotsiatsioonidele hakkasid laval ühtäkki paistma suured kastid. Kui ma hakkasin mõtlema, et äkki pimeduses oli nii mitu õnnetut kasti löödud, muutus valgus eredamaks ja kastid osutusid ruutudeks, kuigi täit kindlust mul ei ole. Algas võrratu laulja Mari Kalkuni niivõrd morn ulg, et lõppenud kahtluste asemel tulid kõhklused, kuna itk kestis rekordiliselt kaua. Nii kaua, et solist hakkas juba mõnevõrra mööda laulma. Sellele õudukale järgnes taas Nuku koor, kes jõudis sedapuhku sibula teemast kapsa teemani. Kapsale järgnes mingi retroelektrooniline kakofoonia, nagu oleks Sven Grünberg 1960-ndatel mingi süntesaatori vanavanavanavanaisa paari näpuga ettevaatlikult toksinud.
Lühikesele ekskursile elektroonhelide tekitamise ajalukku järgnes taas Tormis, sedapuhku muusika filmist „Kevade“. Näitleja hakkas ette lugema Oskar Lutsu raamatut ja samal ajal pandi lavale neljakäpukil roomama väike poeglaps. Vahva lapsuke hakkas lisaks näitama keelt – kohusetruult, lükates selle suust välja juureni – ja kiskus mingil hetkel endal peas juukseid, olles ilmselgelt masenduses. Järgnes Tormise helge muusika vaieldamatult maailma mornim variant…
Siis laulis väike laps laulu kooliõpetajast, kuigi tegemist oli pigem lasteaia ealise kasvatajate hoolealusega. Kaelas lapsel oli kikilips, mis kahtlemata liigutas saalis istunud Toomas Hendrik Ilvest (tema kikilips oli sedapuhku valge ja paistis nagu mingi pärast lõunat lõua alla unustatud väike kortsus salvrätik) ja ka eelnevalt esinenud Ivo Linnat, kes on pool oma elust laulnud just kikilipsust, enne kui ühtäkki vabaduslaulikuks sai. Lõpuks hakkasid armsal lapsel käima kõrged noodid niivõrd üle jõu, et ta küll vapralt jätkas, kuid tekitas juba meeleheitlikku ja valusat hädakisa, ilmselgelt peaks asjaga tegelema lastekaitse.
Järgnes Uno Naissoo „Mu kodu“ pikk instrumentaal – võib-olla võisid sõnad nende esitamise korral riivata mõnda vähemust, saalis olid ju p.residendi poolt äsja autasustatud ja vastuvõtule kutsutud feministeerikud. Miks mitte sõnadeta – võttis ju Rein Rannap oma Hando Runneli luulele loodud „Ilusast maast“ viimasel laulupeol välja šovinistlikud ja natsionalistlikud sõnad sellest, et „maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega“, ja ponnistust kohe märgati – peatselt kukkus priske Eesti Kultuurkapitali elutöö preemia. Aga Estonia laval kogu selle aja vältel ehitas vapper maimik klotsidest midagi värvikirevat, paraku meenutas lapse poolt püstitatud sinimustvalge asjandus (võib-olla lipuvarras) võllast, oli selline vene „Г“ kujuline. Last ümbritsesid samuti klotsidega mänginud ähmase soolise kuuluvusega täiskasvanud olendid, äkki siiski miimid, mitte kväärid, kuigi võta sa kinni. Laulu „Munamäel“ esitas samuti raskelt äravõõbatud nägudega raske näokrohviga koor… Tegelikult olid nõnda valgeks võõbatud näod rassistlikud, nagu taliolümpiamängud, aga mustaks võõbata ju ka ei saanud – siis oleksid meie välispoliitilisi soolosid esitava Moskva patriarhaadi soosijast p.residendi tagasivalimise väljavaated muutunud veelgi nigelamaks, kui praegu.
„Munamäele“ järgnes mõnevõrra piinlik vaikus, aga mõne aja pärast taiplik publik osaliselt ärkas, osaliselt aga taipas, et see oli lõpp. Hakkas arenema aplaus, Toomas Hendrik Ilves esimesena tõusis püsti, kasin mehine pisar põsel, teised saalis eriti ei tahtnud, aga mis neil siis üle jäi – lõpuks tõusid kõik. Ei saa ju lubada Ilvesel tema uue kaasa ees ennast lolliks teha. Veidi tagapool vaatas ringi Taavi Rõivase ümmargune nägu – otsiv pilk uuris ümbruskonda, et äkki kusagil seisavad külmkapid… Tommi Cashi kaasa slaavilikult kergelt solvunud näol ei kajastunud mitte midagi.
Ja siis kõlas koori ja saali esituses „Mu isamaa on minu arm“ – lähenevate valimiste võimas proloog. Ja kui sellele ilusale, kuigi kisendavalt mornile kontserdile saabki midagi ette heita – siis seda, et ülekanne katkestati enne Alar Karise lahkumist saalist, tõenäoliselt Frederik Chopini „Piano Sonata No. 2, III. Fulneral March“ mahedate helide saatel.
Aitäh muidugi, aga kas selline kontsert tõstab ikka meie madalat sündivust, millest nii hingestatult rääkis peo peremees oma kõnes? Saalis istunud krõbidelt ja noorematelt mugava elu nautijatelt lisa niikuinii ei tule, kodudes aga püüdis nii mõnigi noor ekraani ees ilmselt mõista, et aga tegelikult milleks see kõik? Meie elu on ju selline kurbuse karikas, nagu äsja näidati – milleks tuua siia nõnda morni maailma piinlema veel oma lapsigi?
Aamen.
Ivan Makarov
24. veebruar 2026