Eesti hoiab kokku – kärbitakse peretoetusi, näpistatakse pensionitest, koondatakse töötajaid, remonditakse vähem teid jne.
Selles valguses mõjus mõnevõrra kummastavalt tänane Õhtulehe lugu „Mis mõttega ma üldse õpin?“ Kõige targemad tudengid võitlevad ellujäämise nimel“. Pildil üsna priske välimusega üliõpilane, käes plakat „MA TAHAN ÕPPIDA. PALUN LASKE SEDA TEHA.“
Ma nüüd ei saa päris aru – kas keegi paneb protestijale käe ette, et ta ei saaks tudeerida? Või möllab naaberkorteris 24/7 mingi seltskond, kes ei lase ei õppida ega puhata?
„Tudengite jutust joonistub välja selge muster – tööle ei taheta minna, sest see segab õppimist. Hakkama saada on aga keeruline, kui isegi kõige edukamaid üliõpilasi rahaliselt ei toetata. Aasta algusest ei anna riik enam ülikoolidele tulemusstipendiumide maksmiseks raha. Põhjus on lihtne – riigil on näpud põhjas. „Viimased kuud lähevad väga raskeks. Ei tea, kas on üldse võimalik ära elada või mitte,“ rääkis Tartu ülikooli tudeng Kevin. Ta andis endast tulemusstipendiumi nimel kõik. Kuigi stipendium – 100 eurot – võib tunduda väiksena, aitas see nii Kevinit kui ka teisi Õhtulehega vestelnud tudengeid rasketel hetkedel hädast välja,“ kirjutab Õhtuleht.
Mida teate te „rasketest hetkedest“?
Tuleb meelde Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ II osa põhjal 1975. aastal vändatud mängufilm „Indrek“, kus õppiv peategelane vaevleb rahapuuduses, mis seab tema õpingud ohtu, elab koos teiste vaesemate õpilastega pööningul ja teeb tööd, et koolis püsida.
Paljud suured teadlased, muusikud, kirjanikud teenisid õppimise ajal elatist. Stephen King töötas kolledžis õppimise ajal kudumisvabrikus ja pesulas. Gabriel José García Márquez lahkus ülikoolist ja korjas tänavatel pudeleid, aga asja temast sai.
Kui mina õppisin Moskvas, oli stipendium kusagil 34 rubla kopikatega. Kui tekkisid akadeemilised võlgnevused, võeti stipp üldse ära ja tuli kas arstilt tõend muretseda või nõuda vanematelt täiendavaid rahakaarte (tollal oli see posti teel saadetud raha ehk denežnõi perevod). Mõni tudeng teenis lisa seebivabrikus „Svoboda“, mina koos teistega laadisin öösiti tühjaks kaubavaguneid üüratus juurviljabaasis Hlebnikovo kandis, õppides Tartus aga teenisime lisa lihakombinaadis laadijatena ja katlakütjatena, kõik see ikka öösiti.
Kaasaegsed Tartus õppivad tudengid annavad Eestile liiga vähe suurnimesid ja liiga palju aktiviste. Äsja tuli meeleheitlikuid uudiseid tarkuselinnast – kohutavast ööpäevaringsest lärmist kurnatud elanikud nõuavad tudengite lemmikkoha „Genialistide“ klubi sulgemist.
Mitte ei saa aru, et te seal kuidagimoodi vireleksite.
Ivan Makarov
10. veebruar 2025