Riigikogu EKRE fraktsiooni sõltumatu (parteitu) liige Varro Vooglaid on intervjueerinud oma videosaates professor Rein Müllersoni, iseloomustades dialoogi järgmiselt:
„Intervjuu ise sai sisuliselt väga huvitav. Professor Müllersoni avar vaade geopoliitilisel areenil toimuvale ning ka Ukraina sõja tagamaade avamine selles kontekstis lahkneb selgelt meie inforuumis domineerivast propagandanarratiivist, aga just sellisena on vägagi tähelepanuväärne.“
Vaatasin ja pean tunnistama, et Eesti meedias on tekkinud tõsine probleem: rohked arvamusliidri rolli pretendeerivad poliitikud ja teiste elualade esindajad avavad oma portaalikesed, kanalikesed ja ei pea oma produktsiooni valmistamisel kinni ühestki ajakirjanduse kuldsest reeglist. Härra Vooglaid märgib: „Olen tänulik, kui jagate seda videosalvestust oma sõprade ja tuttavatega.“
Kahjuks ei kasuta ma võimalust pälvida VV tänulikkust, sest mul ei ole sõpru ja tuttavaid, kellele ma sooviksin, et nende elu kaks ja pool tundi kuluks ajakirjandusliku praagiga tutvumisele. Sisu hinnang on alati enamalt jaolt subjektiivne, aga selle konarliku monstrumi vorm eelkõige oma kvantitatiivse lahmakuse tõttu lihtsalt kurnab ja tapab.
Ütleme kohe, et peaaegu kaks ja pool tundi seda vestlust, mida teatud mõttes võiks võrrelda endast kõrgel arvamusel oleva (ja enda kõrget kvalifikatsiooni pidevalt rõhutava) andunud fänni suhtlemisega tema ebajumalast superstaariga, lõpuni naljalt ei kuula. Kusjuures väsitab ka see, et härra Vooglaiu soraval jutul ei ole selle siledale vormile vastavat sisukust, see oleks nagu üks üüratu genosse Polõhhajevi universaalpitsat tuhatkordselt lööduna (seal kuritarvitatud mõistest „agenda“ hakkavad juba piltlikult öeldes hambad undama), härra Müllerson on aga niivõrd pudistav, koperdav ja veniv vestluskaaslane, et tekkib kahtlusi tema suhtumises asjasse. Äkki ei võtnud ta härra Vooglaiu ettepanekut tõsiselt, sest ega ta ometi rahvusvahelistel konverentsidel nii esine.
On olnud palju näiteid halva diktsiooniga teadlastest ja isegi artistidest, kes võtsid mingil hetkel asja tõsiselt ja töötasid ennast üles korralikeks esinejateks.
Aga mitte niivõrd härra Müllersonis ei ole asi – tema vaated on tema õigus, nagu ka tema eesti kolleegidel on õigus nendest distantseeruda. Asi on siiski selles, et VV näol on tegemist üsna agressiivse ideoloogiga, kelle mõju alla on sattunud selline lähiminevikus mõjukas eesti poliitiline erakond nagu EKRE. Paraku sattus just nii kokku, et Vooglaiu tulekuga toimus erakonnas otsesõnu öeldes täielik katastroof, kui sellest lahkusid mitte mingid põlastusväärsed „äraandjad ja desertöörid“, nagu üritatakse asja serveerida, vaid vägagi lugupeetud ja tuntud poliitikud, kes koos Mart ja Martin Helmega lõid võimsa ja valitsuseski edukalt osalenud EKRE.
Vaatamata sellele, et EKRE oli pärast „ekreike“ valitsuse kukutamist sattunud poliitilisesse isolatsiooni, esindas erakonda pidevalt ka kõige „liberastlikemates“ saadetes ja väljaannetes ekspert Leo Kunnas. Nüüd on EKRE-l teine ekspert, keda ei taha võõrustada ei peavool ega nii mõnigi konservatiivne väljaanne. Rahvuskonservatiivid – need, kes jäid praegusesse EKRE koosseisu – sattusid fakti ette, et kes ei taha jagada väljaheidetud kolleegide saatust, siis tuleb hoida suu lukus moskoviitlike erakonnaväliste usutegelaste kasvava mõjuvõimu kohta erakonnas, kes juba ka Uute Uudiste veergudelt on maha hõiganud, et sinimustvalge riigilipu koht ei ole mitte Pikal Hermannil, vaid tolmusel pööningul. Ma ei kujuta ette, kuidas suutsid sellist sigadust ja märatsemist taluda sellised rahvuslased nagu härra Anti Poolamets ja Jüri Kukk.
Ma ei usu, et liberaalidki juubeldavad ja parastavad, kui EKRE-s annavad tooni inimesed, kelle vaated ja esinemised aina rohkem haakuvad praegu riigireetmise eest vanglas istuva Aivo Peterson-Krõlovi partei „Koos/Vmeste“ retoorikaga. EKRE on jah endiselt konservatiivne, aga eesti rahvuslus esineb seal üksikute väljahõigatavate loosungite näol, millel ei ole katet ega sisu.
Pöördudes ülalmainitud saates Rein Müllersoni poole, lausus Varro Vooglaid ka sellise ülipika komplimendi:
„On ikkagi täiesti selge, et te olete maailma tuntusega, väga tunnustatud rahvusvahelise õiguse spetsialist, ja et Tallinna Ülikool kergekäeliselt sellisest inimesest lihtsalt on valmis ilma jääma, on tegelikult kaotus ka Eestile ja eesti akadeemilisele kultuurile. Ja mis muidugi ka on suur kaotus, on see, et ma tegelikult ei tea enam ühtegi teist inimest Eestis, ei tegelikult akadeemilisel maastikul ega eriti ka laiemalt, kelle sõna maksaks, kelle sõnal oleks kaalu ja kes võtaks geopoliitilisi sündmusi avalikult kommenteerides justnimelt sellisest avaramast vaatepunktist, mitte kitsalt sellisest Ameerika Ühendriikide geopoliitilise agenda edendamise huvipunktist.“
Kui härra Vooglaid ei tea Eestis mitte ühtegi teist antud valdkonnas kaalu omavat inimest, siis see võib tõestada vaid kahte asja või mõlemaid korraga: et kas Vooglaiu isiklik ringvaade on piiratud mingisuguste jäikade ideoloogiliste eelarvamuste tõttu – või siis teadlased ei taha ise teada sellist tegelast, kes on korraga poliitik, analüütik, ajakirjanik, propagandist ja tõsiusklik „ühes pakendis“. See, et härra Vooglaid ei näe Eesti politoloogias mitte ühtegi väärikat inimest, ei tähenda, et neid seal ei ole. Äkki peaks lihtsalt kasutama mingeid tõhusamaid optilisi abivahendeid.
Eraldi jutt on muidugi see kurikuulus „Ameerika Ühendriikide geopoliitilise agenda edendamise huvipunkt“. Esiteks ei ole see ammu enam inimlik eesti keel mitte, teiseks ei morjenda sõdiva fašistliku Venemaa „geopoliitilise agenda edendamine“ Eestis millegipärast ei VV-d ega Müllersoni. Ometi ei ole USA meid ju mitte kunagi okupeerinud ega eestlasi hävitanud.
Rääkides Eestis kõlavates rohketest süüdistustest venemeelsuses Müllersoni aadressil, väidab Vooglaid, et Müllersoni lähenemine on lausa „eeskujulik akadeemiline suhtumine“ ja et tema enda ehk Vooglaiu vaated „langevad sellega põhimõtteliselt täielikult kokku“.
Olen sellest juba kirjutanud , aga kordamine on tarkuse ema: Kremli juhitud Valdai klubi väljaandele kirjutatud artiklis väidab Müllerson muuhulgas järgmist:
„NATO liikumine itta, selle külma sõja institutsiooni paisumine, mille kogu eksistentsi mõte seisnes praeguseks juba olematu vaenlase pidurdamises, oli XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse suurim geopoliitiline tragöödia. Laienemine toimus rahvusvahelist õigust rikkudes ja andis kolossaalse panuse organisatsiooni fundamentaalsete põhimõtete ähmastumisse.“
Selliseid vaateid, mida ei kuule juba aastaid isegi Jana Toomi suust, jagab siis EKRE fraktsiooni liige.
Karta on, et see lõppeb vaid ühel viisil – eestlaste ja rahvusriigi „viimse lootuse“ marginaliseerumise ja lahustumisega kahtlase rahastusskeemiga abordivastaste süvausklike rahvusvahelises ühenduses.
Olen isiklikult mures ka sellise targa ja andeka poliitiku nagu Martin Helme pärast. Kui vaadata kõrvalt, siis viimase Riigikogu valitsuse infotunni vaatepilt oli masendav: ühel pingil rafineeritud välimuse ja jutuga härra ja tema kõrval „põlve ja perset“ kujundina lausuv kolleeg.
Tekkib võrdlusmoment ja see ei ole paraku hea rahvuslase kasuks. Ja ma ei tea, kes annab fraktsioonile nii pahatahtlikku nõu – lahkuda eesti rahvale elutähtsa dokumendi ettekandmise ajaks saalis.
See vastandumise isolatsionistlik sisepoliitika viib selleni, et pärast järgmisi valimisi ei olegi rahvuskonservatiividel Riigikokku enam üldse asja.
Ivan Makarov
Vaimuhaige nevzorovlus ei ole “eestikesksus.” Ukraina hüperpatriotism ei ole “eestikesksus.” Laissez-faire suhtumine kõigesse, mis ei puuduta Venemaad ega venelasi (“las need homod/abordikliinikud teevad mida tahavad, alati on teinud…”) ei ole “eestikesksus.” Pigem on see monomaniakaalne džihaad, mis on puhtalt destruktiivne. Selle asemel, et süüdistada VVd ja tema MTÜd Helmete ära loitsimises (solvates sellega päris räigelt viimaste intelligentsi), võiks mõelda, et äkki ei jagagi kõik autori radikaalset maailmavaadet.
On väga hõlbus nimetada vaimuhaigeteks neid, kelle loogika ja teadmiste peale muidu piimahammas ei hakka. Nevzorov on selline suurus et ei vaja advokaate. Mis puutub Helmete intelligentsi, siis soovitage neile, kui tõesti pooldaja ja sõber olete, et nad ei võrdleks Riigikogu infotunnis enam põlve p…ega. Siis ei tule teilgi enam kiusatust nende intelligentsis kahelda.