Kadri Vilba foto
On olemas üks poliitiline koht, kust ma pole lahkunud ja ei lahku ise ka ajades. Lihtsalt kukun sealt mõne päeva möödudes välja vastavalt Tallinna linnavolikogu asendusliikme volituste lõppemise aktile.
Aga ise – no ei, kes suudaks omal soovil jätta maha meie armsat kaitseinglit Kadrit, karust heasüdamlikku Marti, mu elu parimat pinginaabrit Raivot, suure hingega sõpra Harrit? Ka karmima olekuga Urmast, kes rääkis vähe, aga alati puhast natsionalistlikku kulda?
Ainult blondi fraktsiooniliikme kukal, mida nägin tund aega jutti ilma et selle alla kinnitatud kael keeraks pead rohkem kui 45 kraadi võrra, ei tekitanud erilisi tundeid. Alles siis, kui eesistuja nimetas Mart Kallast Mart Helmeks, oleks blond suurest elevusest äärepealt ka minu poole pööranud, aga tahavaatepeegel oli tal ikka totaalselt pahupidi keeratud, nii et kõige hullem jäi ära.
Mööda kõndis Riina ja õrnalt kaisutas. Selline ongi põhjamaa eesti naine – hea, kaunis, tark ja andestav. “Kolgata tee” Märt surus kätt nii, et näpud jäid mõneks ajaks üksteise külge kinni, nagu lamedad jäätisepulgad kilepakendis.
Aga presiidiumis ajas mingi prefekt mingisugust lõputut artikuleerimata iba, ja ainult vapper Ivi Eenmaa vahel julges kohapealt hädaldada, et ei kuule ju! No ei kuule üldse!
Aga hea Ivi, kas me oleksime siis õnnelikumad, kui oleksime kuulnud, mida mees tegelikult rääkis? Ma küsisin prefektilt Raadiku kandi olukorra kohta – ja nagu oleksin nõrgalt köetud pliidi peale sülitanud: vastuseks oli kiire “pšššš!”. Küsisin Balti jaama parmude ja sealse püsivalt lagastatud trammipeatuse kohta – jäin sama targaks.
Kui lahkusin ja elektrirongile läksin, istus Balti jaamas asfaldil kolm lehkavad räpast kollinäolist meesalkohoolikut, nende kõrval vaevu seisis püsti naine sellise ärajoonud näoga, et ma kiirendasin sammu. Kergem hakkas vaid siis, kui rong hakkas liikuma.
Äkki sel ajal undas prefekt ikka veel linnavolikogus juttu, millest keegi suurt aru ei saanud, kuigi selle mõte oli ju selge: et meil Eesti pealinnas on korrakaitsega kõik zajebisj.
Rong muudkui kiirendas ja varsti sõitsime juba 120 kilomeetrit tunnis.
Ära sellest eeskujulikust korrast ja turvalisest keskkonnast, otse karude ja põtrade küüsi.
Ivan Makarov
Miks need jotad nii ära hirmutasid? Linnavolikogus haiseb ju statsionaarselt Juku-Kalle Raid. Lisaks ärajoodud näole on ka sahtel hammastest korralikult puhtaks pekstud. Ilmselt, kuna Raid vihkab korralikult tiblasid etc., siis saab autorilt andeks. Ka tema fraktsioonikaaslasel Solmanil peaks kuluhüvitiste eest soetatud Malta-reisilt veel korralik joodikupäevitus peal olema. Oleks mingi Olja kuskilt Pihkva oblastivolikogust sama teinud, oleks autor hommikuni parastanud. Aga kuna Riina on “[ülivõrre], [ülivõrre], eesti naine” (ja lisaks ka endine tööandja) võiks ta autori arust kasvõi Hawaiil rahva raha eest inglise keelt õppida. Ja miks Helme-mutt enam ei meeldi? Ikka “eesti naine”!
Möh? Kallis kodufraktsioon on muideks EKRE fraktsioon, kus üks välja astunud reetur peesitas viimsepäevani kuni teine samasugune siitki minema ajas viimse mohikaanlase, uhkelt ja sirgelt, sõjakirves käes.