Iisraeli armee ohvitser Grigori Tamar rääkis täna Dmitri Gordoni telekanalile sellest, miks Süüria mässulised ei ründa taganevaid vene vägesid:
„Praegu laaditakse Ţarţūsis vene vägesid paanikas laevadele. Nendel on väga kiire, aga kuhu neil kiirustada on? Ilmselt ruttavad saada väetiseks Ukraina põldudel. Peab aru saama sellest, et mässuliste sõjapotentsiaal pole ka lõputu, ja loomulikult, kui nad võtaksid ette pealetungi vene positsioonidele, siis see nõuaks ressursse, kaotusi, selge see. Praegu kaitsevad umbes tuhat vene eriüksuslast perimeetrit ja katavad taganevaid vägesid. Asi selles, et seal ennast vangi ei anta: valged inimesed seal mässuliste kätte ennast ei anna, seda tuleb mõista. Ja kui sellest saan aru mina, siis sellest saavad aru ka need eriüksuslased, kes kaitsevad seal praegu perimeetrit. Nii et nendel polnudki erilist valikut – kas jätkata lahinguühesannete täitmist, või… Seega ei olnud ülestõusnutel mõtet kanda täiendavaid kaotusi, võttes ette ulatusliku pealetungi. Laevu on üsna kerge viia reidile ja kindlustada tulega akvatooriumist toetust maavägedele. Lennukeid on seal olnud vähe, pooled neist pole korras, neli SU-lennukit, mida sümboolselt suunati sinna Ukraina rindelt – see on naeruväärne ja räägib ainult Venemaa lennuväe tänastest võimalustest: neli sõjalennukit on ju sõjaanekdoot. Mässuliste jaoks oli lihtsam lasta venelastel sealt minna, kui et võidelda nendega, ja mille nimel? Maksta venelastele kätte selle eest, et nad omal ajal pommitasid ja tapsid tuhandeid ja kümneid tuhandeid süürlasi – võib-olla selline motivatsioon on olemas, kuid ehk mässulised lähenevad asjale ratsionaalsemalt. Ülestõusnud on väga muutunud: need süürlased, kes tulid seal praegu võimule, ei erine väga palju Al-Qaedast või IGIList. Ma ei ütle, et nad on valged ja karvased, jumal hoidku. Kuid need on veidi teistmoodi islamistid, nii-öelda light-versioon. Nad väljendavad valmidust dialoogiks Läänega, nad väljendavad valmidust pidada dialoogi Iisraeliga – eks vaatame, võib-olla selle taga on mitte lihtsalt demagoogia, vaid soov tegutseda kuidagi konstruktiivsemalt.“
Ivan Makarov