Ma olen näinud oma elus palju paraade. Kunagi nõukogude poisikesena vaatasin sugulaste juures Moskvas väiksest mustvalgest telerist paraadi Punasel väljakul. Ilmselt oli see 1965. aasta 9. mai paraad, kuna eelmine toimus 1945. aastal, kui mind veel ei olnud, ja järgmine 1985. aastal, kui oli juba värvitelerite ajastu.
Televisiooni vahendusel nähtud Putini aja sõjaväeparaadide lõigud olid juba masendavad – esiteks sellepärast, et täiskasvanuna hakkasin ma aru saama, mis nende huvitavate masinate taga tegelikult oli, teiseks aga seetõttu, et 9. mai rituaal oli Venemaal võimule tulnud KGB juhtimisel muutunud ülima brutaalsuse, verejanu ja revanšismi raudseks marsiks ja hammaste kriginaks. Need kivinägudega kolonnide rõkkamised tekitasid judinaid: „võime korrata!“ Vahet Põhja-Koreaga enam ei ole, hirmuvalitsemine teeb inimestest kuulekad ja sadistlikud tapamasinad.
Nõukogude Liidul õnnestus liitlaste toel võita Saksamaad ja mässida okastraati pool „vabastatud“ Euroopat. Peatselt pärast N. Liidu lagunemist, kui survestatud ja surmani hirmunud Boriss Jeltsin andis võimu „vabatahtlikult“ üle KGB kehastusele Vladimir Putinile, hakati muutma „suurt võitu“ kurjaks religiooniks, mis sai vene demokraatlikes ringkondades peatselt nime „pobedobesije“ ehk võidumäratsemine või võidumarutõbi. Praeguseks on see surmakultus sulandatud kokku Moskva patriarhaadi õigeusukirikuga, mis on alati olnud Venemaa eriteenistuste käepikendus. Tänapäeval tähendavad Moskva sõjalised paraadid ähvardust ja isegi lubadust naabritele ja ka kogu Euroopale: me tuleme tagasi ja, nagu avalikult ütles Venemaa riiklik esipropagandist Solovjov Vene riigitelekanalis, „me tapame teid kõiki“.
Sellele ei tasuks ehk Eesti Vabariigi sünnipäeval keskenduda, kui ei oleks oluline võrdlusmoment: tänane paraad Tallinna Vabaduse väljakul oli rahumeelse Euroopa riigi tsiviliseeritud üritus, mis lähtus mitte soovist kedagi hirmutada, vaid soovist pidada kinni ilusast vabariigi aastapäeva traditsioonist, pakkuda rahvale toredat positiivset elamust ja näidata solidaarsust meie sõpradega. Väljakule tulnud liitlased ja ka meie poisid ja tüdrukud ei meenutanud Punasele väljakule aetavaid ajupestud diktatuuri killereid, meie lapsed mundrites naeratasid ja võimaluse puhul ka lehvitasid. See oli ikka pidu, mitte jõudemonstratsioon. Ja nagu ikka olid kohal ka Ukraina lipuvärvid: Eesti ja eestlased ongi erinevalt nii mõnestki suurriigist suuremeelsed, me oleme kindlalt nõrgema poolel, kes kaitseb oma kodu ja peret.
Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo pidas Eesti Vabariigi 107. aastapäevaks kõne, kus ma panin tähele väga tähtsat sõnumit: praegune ohtlik olukord on ajutine. Ehk on lootust, et mingi aja pärast ei pea me enam meie laste elude pärast muretsema.
Täna täitus Ukraina sõja algusest neli aastat. EKRE häälekandja Uued Uudised juubeldas aga täna seoses sellega, et riigikogu hoonel lehvivad täna „ainult“ Eesti lipud. Naljakas, et täna avaldasid Uued Uudised ka vene papi habemega EKRE munitsipaalsaadiku Veiko Vihuri pildi ja tema „pidupäeva kõne Pärsama rahvamajas“. Vihuri on nii Objektiivis kui ka Uutes Uudistes kutsunud eestlasi tõmbama maha sinimustvalged riigilipud ja viima need pööningule. Tegemist on seega erakordsete variseridega – et ühelt poolt võtke kõik sinimustvalged maha ja viige pööningule, teiselt poolt aga hea, et nad siiski hoonel lehvivad? On’s teil mingi vaimne kahestumine? Aga kui mitte lugeda „vene maailma“ ja ersatskonservatiivide meediat ning mitte keskenduda selle leeri aktivisti vandalismiaktile sinimustvalge kallal Toompeal riigilipu Pika Hermanni tornile heiskamise tseremoonial (tänane eesti lipu rüvetamine võis vabalt olla inspireeritud ka alfaekreisti kuulsast sõnavõtust, et Pikal Hermannil ei peaks lehvima sinimustvalge), siis peomeeleolu jääb kestma.
Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva!
Ivan Makarov
24. veebruar 2026