Eestil ei ole probleemi mitte Jana Toomiga, vaid hoopis nende eestlastega, kes hääletavad tema poolt ja promovad teda peavoolumeedias.
Tegemist on minu sügava veendumuse kohaselt selliste eestlastega, kes saatsid eestlasi Siberisse ja seina äärde, koputades ja kaevates kaaseestlastest naabrite peale vene okupantidele ja nende repressiivorganitele. „Vaenukõneseadust“ pooldavate ajakirjanike puhul lisandub sellisele alatusele antud juhul ka nende väärastunud maitse.
Kui mõni eesti väljaanne „juba jälle“ eksponeerib Jana Toomi, siis on ette teada, et intelligentsetel venelastel saab olema piinlik. Äkki ka see mängib rolli taolises eesti peavoolumeedia pealetükkivas valikus – soov alandada väärikaid venelasi, keda võiks ju meie riigis rohkem olla.
Täna avaldas Delfi loo „Jana Toom ei jaga lääne optimismi Süüria suhtes: „progressiivne džihadist“ kõlab sama absurdselt kui „rase vanamutt“.
Ma ei tea, miks just säärane kujund – äkki on selle fraasi autor ise rase ja ülekohtuselt enesekriitiline, kõik võib olla, kuid mind ei keskharidusega Toomi mõttelõng ega isiklik elu ei köida, olen Süüria sündmuste kohta lugenud ja kuulanud arvamusi ja andmeid ikka väga pädevatelt inimestelt, näinud dokumente ja fotomaterjale, mis eesti meediasse ei jõuagi, kui ma just ise sellest ei kirjuta. Aga miks peaksin.
Mind selles loos huvitab ainult üks: miks Delfi ja selle staažikas ajakirjanik Vilja Kiisler valis pealkirja jaoks sellise naisi ja üldse eakaid inimesi solvava rumaluse.
Jana Toom on oma perekonnakasvatuse produkt ja sinna pole enam midagi parata, eriti tema eas. Assadi langemine ja maa-aluste hüdrauliste pressidega piinakambrite avamine on ka teda arusaadavatel põhjustel ohustanud, aga talle on see siiski nagu hane selga vesi. Kuid proua Kiisler võiks ju pidada lugu oma sookaaslastest, keda väidetavasti niigi diskrimineeritakse meil igal sammul. Võiks ikkagi säästa vanemate naiste tundeid, kes on otsustanud sünnitada lapse ja keda Toom siis nimetab absurdseteks rasedateks vanamuttideks, progressiivsete džihadistidega ühel skaalal olevateks elukateks.
Guugeldades võib ju leida ka vastavaid andmeid vanemas eas emadeks saanud naiste suhtes: näiteks 5. septembril 2019. aastal sünnitas kaksikud 74-aastane Mangajamma Jaramati; 19. aprillil 2016. a. sünnitas lapse 72-aastane Daldjinder Kaur jne. Eakaid emasid leidub nii „eksootilistes“ maades kui ka Euroopa riikides.
Mida absurdset selles on? Meil on küll tavaks kiita ja vaimustuda, kui vanad mehed nooremale naisele tite teevad, selline tore uudis tuli hiljuti ERR-ist, mitu meeslauljat on sellega hakkama saanud.
Sellist „rasedate vanamuttide“ üle ilkumist ei tohiks ükski tsiviliseeritud väljaanne endale lubada. Ja see, et madalalt labane oli mitte toimetus, vaid toimetuse külaline, ei võta võõrustajalt vastutust.
Ivan Makarov