Pean endiselt tegelema tööga, mis toidab. Aga sõber pani jälle õla alla – kolleeg Suurest meediamajast luges meediavalvur.ee kommentaariumi:
„Vanja, nad tahavad sind endast välja viia, see on ehtsaim psühhoterror. Seda, et sa jood, oled sots, kellegi palgal jne. mõtlesid nad välja, et teha sust enda vaenlane. Et ära võtta sinult igasugune inimlikkus, et teha sinuga mida iganes (seni verbaalses mõttes). Sa oled Eesti jaoks ju oma tegevusega rohkem teinud kui keegi neist, kes seal Objektiivi juures parasiteerib. Rääkimata nende trollidest. Kõige õigem oleks üldse kommentaarium sulgeda.
Aga selle seltskonna ümber on nii palju poolemeelseid, kes on pärmiseeneks, mille peal see hullumeelsus levib, ja kui neile näidata Ivan Makarovi peale, öelda “äss, võta! Makarov astus pedeliitu ja sotsiaaldemokraatlikku erakonda ning joob imikute verd!”, siis nad võtavad selle kohe omaks ja tormavad Makarovi vastu püha sõda pidama, esialgu internetis. Aga nägid ju ise, mis toimus peale su lahkumist Uutest Uudistest: Makarovit hukata ei saanud ja selle pärast hukati tema kirjutised. Demonstratiivselt. Aga kui nad saaksid, siis nad hukkaksid su enda või õiendaks füüsiliselt arved. Õnneks see seltskond on nii jõuetu, nii abitu, et kommentaaride kirjutamine on nende maksimum.
Mina ei tea, mis jumalast need poolearulised räägivad. Kui jumal ja põrgu oleks olemas, siis te ei peaks ennast selliste tõbrastena üleval, vaid paluksite iga päev põlvili kirikus andeks selle eest, mida olete oma sõna, teo ja mõttega teinud. Paraku on jumal fiktsioon ja lihtsalt vahend teistega manipuleerimiseks. Jumalal on vaja meie rahakotti või et me tema jaoks tasuta midagi teeksime, muul ajal pole tast kippu ega kõppu, kui temaga just parajasti ei ähvardata. Oleks hea, kui jumal oleks olemas, siis ei oleks seda jubedust, jõhkrust ja roppust, mis maailmas lokkab.
Kui maailmas oleks jumal, siis jääksid veiko vihuri ja varro vooglaid ajutiselt pimedaks ja nende kõrvus müriseks: “Miks te minu nimel selliseid asju korda saadate?” Ning neil oleks hirmus, nad langeksid põlvili ja kahetseksid seda, et on pattu teinud. Muuhulgas kõige hirmsemat pattu – uhkusepattu.
Aga sellised asjad on vaid muinasjuturaamatutes ja piiblis ning nii võib iga mees korda saata mida tahab. Ja pärast pugeda jumala nime taha.
Miks lastakse pugeda rahvuslase maski taha, on keerulisem küsimus. Jumalat pole, aga peaksid olema ju need, kes päriselt Eestit armastavad ja need juudad kaugemale ajavad sini-must-valgest lipust, mille mahavõtmist on nad juba korduvalt nõudnud nii Objektiivis kui ka Uutes Uudistes.“
Rahvuslase sildi alla poevad need moskoviidid sellepärast, et pugeda eestlaste hingesse, kaaperdada eesti identiteet (muuta see Moskva meelseks), olla nagu kõige eestlaslikum, et siis pumbata sinna eesti hingesse Moskva propagandat. See on psühholoogia, töö psüühikaga, mida KGB kahjuks hästi valdab. Ega sinna lollisi tööle ei võeta.
Postimehe töötaja taasloob Postimehe kõikjal, kuhu ta saabub: “pange kommentaarium kinni!” Suurepärane idee. Vooglaiud ja Vihurid saaksid sellest surmahoobi. Makarov peaks aga paremini sõpru valima: “Aga kui nad saaksid, siis nad hukkaksid su enda või õiendaks füüsiliselt arved. Õnneks see seltskond on nii jõuetu, nii abitu, et kommentaaride kirjutamine on nende maksimum.” Viimane lause on põhimõtteliselt üleskutse midagi ebameeldivat korda saata, kui ei taha just (ilmselt 40 kilo ülekaalus) Linnamäe alama poolt “jõuetuse” pärast narritud saada. Kui kommentaarium on tõesti täis psühhopaate, poolearulisi ja terroriste, nagu Linnamäe omand väidab, on selliste üleskutsete tegemine sugugi mitte sõbralik tegu. Ehk kas “suur sõber” räuskab niisama kommentaatorite suunal, või polegi nii “suur” (vähemalt emotsionaalselt).
“Sügise” filmis oli hea küsimus: “Mis jama te ajate?” Esitage see endale.