Sain eile tuntud venekeelselt väljaandelt ettepaneku kirjutada homse Eesti Vabariigi sünnipäeva kohta ühe toreda ja optimistliku loo. Hetkegi kõhklemata loobusin. Mitte et mul poleks oma kalli Eesti kohta midagi head öelda, ei. Olen seda teinud üle poole sajandi, üksnes Eesti Raadios 30 aastat jutti iga jumala päev. Mul olid jah illusioonid selle koosluse suhtes, millele on nüüd pandud täpne diagnoos: „vene maailm“. Enam ei ole.
Ma olen kursis sellega, mida lubavad Eestis töötavate ja meie valitsuselt aastas miljon eurot saavate meediamajade venekeelsed toimetused teha kommentaariumides. Üksnes viimastel päevadel olen lugenud sajatusi ja oma räpasuses üle mõistuse käivaid kadedaid solvanguid Olümpiamängudel hästi võistelnud Nina Petrõkina ja Henry Sildaru aadressil. Ja see kordub iga Eesti jaoks midagigi head teinud inimese, iga Eesti jaoks positiivse sündmuse puhul. Kordub aastakümneid. Nende toimetuste teadmisel ja loal, sest Eestit, eestlasi, ukrainlasi solvavaid ja ähvardavaid kommentaare ei eemaldata. Olen mõni aeg tagasi esimest korda elus helistanud ühte sellisesse toimetusse, vabandanud tülitamise eest, osutanud konkreetsetele kommentaaridele ja palunud eemaldada, kuna tegemist oli vaenuõhutavate isikustatud ähvardustega. Vastati tõrjuvalt, et nad vaatavad, mida annab teha. Tänasin ja veelkord vabandasin tülitamise eest. Ei eemaldatud midagi, räpane sõim jäi alles.
Meie maksumaksjate raha saavad venekeelsed toimetused on loonud paralleelmaailma: ühelt poolt artiklid (postitused) ja teiselt poolt nende kommentaariumid. Ja kui ametlik pool on enamjaolt normaalne, siis kommentaariumid on täis mürki, solvanguid ja ähvardusi. Õigustatakse Eesti okupeerimist, eestlaste küüditamist, ukrainlaste genotsiidi. Kindlasti on Eestis ka eestimeelseid venelasi, kuid kommentaariumides on neid väga vähe, sest mitte keegi ei taha saada enda kaela üle igasuguse mõistuse räpaseid solvanguid.
Seepärast ei soovinudki ma kirjutada ühe sellise väljaande jaoks artiklit Eesti sünnipäevaks. Ja isegi mitte enda pärast, vaid Eesti pärast. Milleks provotseerida veel uusi sajatusi ja nilbusi riigi ja inimeste vastu, keda armastan. Meie heade pahaaimamatute inimeste vastu. Ja näha, et kogu see tigedus ja vihkamine jäävadki minu siira loo boonusena. Ma ei hakka ju uskmatuid tappa lubanud ülesköetud usufanaatikute keskel kedagi kiitma selle eest, et ta on „hea kristlane“.
Ilmselt näeme homsel Alar Karise vastuvõtul jälle neid kahepalgelisi „vene maailma“ tegelasi, mõni neist võib-olla tuleb kätlemisele jälle interneti teel tellitud prostituudiga. Asi pole mitte ainult vene šovinistides, „vene maailma“ toetajaskond on avaram, selleks on osaliselt muutunud ka nõndanimetatud president ja ka märgatav osa ennast konservatiivseks peetavast eestlaste meediast ja end rahvuslasteks tituleeritavatest poliitiliste ühenduste tegelastest, kes kaitsevad vene (mõju)agentide tegutsemist Eestis ja teevad igati maha Eesti riiki isegi riigikogus. Ja nende retoorika on vahel äravahetamiseni sarnane siinsete venekeelsete kommentaariumide sisuga.
Pole ju saladus, et paljud ei loe artikleid pealkirjast edasi, kuid ka tasuliste lugude kommentaariumid on avatud kõigile. Seepärast ei tahagi ma olla Eesti solvamise hüppelauaks, et toimetuse poolt minu loole pandud (reeglina rumalale) pealkirjale lisanduksid rohked solvangud maa ja inimeste aadressil, kellest hoolin. Eesti sallimine meie kahepalgelises venekeelses meedias on paraku ka Juuda suudlus.
Ivan Makarov
23. veebruar 2026