Tänane Eesti Vabariigi sünnipäev kulgeb siinse „konservatiivse“ meedia ühendtoimetuse ilkumise ja sajatuste saatel: kaitstakse Moskva patriarhaadi võimu Eestis ja mõnitatakse meie riiklust.
Ja pärast solvuvad need tegelased inimeste peale, kes ei aktsepteeri nende internatslikku religioosset fanatismi, moskoviitlust ja põlgust Eesti sinimustvalge lipu vastu.
Aga Venemaal tähistati eile Nõukogude armee päeva, mis kannab nüüd isamaa kaitsjate päeva nime.
Seks puhuks pöördus meie siinsete kirikutaguste Suur Sõber, staažikas KGB agent Kirill õnnitlusega Venemaa kaitseministri Andrei Remi p. Beloussovi poole õnnitlusega, kus on ka selline lõik:
„On meeliülendav tõdeda, et täna, kui meie sõjamehed teenivad sõjaliselt Venemaa Föderatsiooni uutel territooriumidel, kaitstes põliste vene maade elanikke igasuguse vaenlase ja võõrausulise (супостат) eest, osutab meie rahvas nendele igakülgset abi, mis väljendub nii palvetes kui ka igasugustes jumalale meeltmööda tegudes, mis soodustavad võidu saavutamist. Loodan, et Vene õigeusukiriku ja Teie poolt juhitud Venemaa Föderatsiooni kaitseministeeriumi koostöö, mis on eriti tugevnenud sõjalise operatsiooni läbiviimise perioodil, toob ka tulevikus häid (добрые) vilju“.
Eestis asuvad Moskva patriarhaadile alluvad asutused on antud koostöö osa. Kas ainult formaalselt või päriselt, et saa kindlalt öelda. Aga allumine on pime ja fanaatiline. Keskerakonnale, Perekonnale ja VV-de sektile on see allumine eesti rahva suveräänsusest tähtsam.
Nii et kui ülalmainitud isikud (mitte rahvas) lähevad täna jälle tõrvikutega vehkima, pistku need vahelduseks endale sinna, kuhu isegi Kirilli päike ei paista.
Ivan Makarov
24. veebruar 2025
Minu jaoks on 24. veebruar juba palju aastaid Eesti Wabariigi Mälestuspäev, mil meenutada ja austada sügava lugupidamisega kõiki neid eestlasi, kes Vabadussõjas judeobolševismi vastu võidukalt võideldes eestlastele rahvusriigi kätte võitlesid, neid eestlasi, kes Teise ilmasõja päevil Sinimägedes enesest kõik andsid, et sedasama judeobolševismi tõrjuda, neid eestlasi, kes ka kommunistliku okupatsiooni vastu sedasama võitlust metsavendane jätkasid…
Ent ühtlasi on see päev SEE päev, mil ERITI kontrastselt mõtiskleda selle üle, kuidas ometi on XXI sajandi eestlased rahvana jõudnud selleni, et nende nõukogudeestlaste järeltulijad, kes veel 40 aastakest tagasi eilset 23. veebruari töökollektiivides, koolides ja ülikoolides nn “meestepäevana” tähistasid ning 24. veebruaril ERITI pingsalt jälgisid, et nende riietuses mingit fasistlik-kodanlikku sini-must-valge kombinatsiooni välja lugeda ei võidaks, tänasel päeval brüsseliitlikus liiduvabariigis kõigi nende tõeliste Eesti patriootide mälestust pilastades iseend ülistavad.
Kustutasin kommentaari viimase osa, kus selle kirjutanud ei kellegi kalipso mu perekonda poriga üle kallab.
Vanja, mis ta siiski kommi viimases osas kirjutas?
Eelnev jutt ju mõistlik. Äkki oli põhjust?
Viimases osas läks kommentaari autor isiklikuks ja mustas mind ja minu perekonda. Seda võib ta teha kusagil mujal, mitte minu väljaande kommentaariumis. Kui ta arvustab artiklit ja (või) sündmust, siis on see aktsepteeritav. Kui hakkab minu perekonda ja päritolu solvama, siis mingu sellega VV suguste keskkonda. Seal on sellised süljelärakad teretulnud.
Tõde on tõde. See Iseseisvus, mis saavutati veretult tohutult õnneliku ajaloolise momendi ajal ( millal veel tuleb see kui Kremli võim kogu impeeriumi üle nii põhjalikult ära laguneb kui 1991.a. lõpus, isegi 1920.a. polnud ju seda, sest siis said vaid Baltimaad, Soome ja Poola sealt vabaks rabeleda ja Eestil tuli selle nimel ka verist ja ohvriterohket sõda pidada ), see iseseisvus anti ise vabatahtlikult ära uuele wannabe impeeriumile, uutele isandatele, kes koostavad aina uusi direktiive ja annavad juhiseid kuidas Eestis nende arust peaks elu käima, missugused seadused ja eeskirjad peaks maksma , jättes eestlastele vaid käsutäitmise rõõmu . Ja Eesti kohalikud asevalitsjad täidavad seda käsku, kuitahes juhmakat, kuitahes rumalat suure agarusega, mis järk-järgult meie rahvast ja majandust hävitavad. Iseotsustamise õigus anti ära seepärast, et uued isandad pakkusid hiirelõksus maitsvat ja rasvast juustu mida vanad ülemused sugugi nii lahkesti ei pakkunud. “Näe , tule söö, see on nii maitsev ja täiesti tasuta !” Rumal loomake hakkaski nosima , tasuta kraam ju ! Kremli valitsejad allutasid Eestit rohkem vägivalla ja hirmuga , juustu oli hiirelõksus üsna vähe ja ainult kõige agaramatele kannupoistele kuskil suletud nomenklatuuri poekeses( nn “ladudes” ) , kust sai Tšehhi õlut Prazdroj, suitsuvorsti, Cameli sigarette, Levise teksaseid ja kõike seda, mida muidu müüsid hingehinnaga vaid Viru ärikad kuskil nurga taga.
Selle kohta on Gorba ajal isegi nalja tehtud, siis kui võis juba selle üle nalja teha
https://youtu.be/GKqdUpY7Sis?si=Rq20Bq2enlhKPVKo&t=17
Piiblis on mõistulugu Jakobist ja Eesavist. Eesav oli esmasündinud poeg, see andis talle tohutud privileegid ja jõukuse juudi peres. Kuid rumalast peast müüs ta oma esmasünniõiguse ära läätseleeme eest , millega jäi ilma ka privileegidest
Eesti rahvas sarnaneb kangesti Eesavile. Ja erinevalt N. Liidust , sellest uuest impeeriumist enam väljapääsu ei ole. Üksikisikul on ,tema saab ära sõita kustahes maailma nurka, rahval ei ole , rahvus ei saa tervenisti ära sõita, ehkki väga paljud on seda juba teinud .
Rahvus on määratud hukkumisele, lahustumisele võõraste tulnukate seas., keda saabub aina rohkem ja rohkem.
Mul on hea meel, et olen juba nii vana , et seda vääramatut hääbumist nagu liivlastel enam pealt ei näe.
Ei ole Vabariigi 107.aastapäeval õieti millegi üle rõõmu tunda, ehkki VIP-id peavad endiselt pidulikke kõnesid , lehvitavad samu sümboleid mida 1991.a. ja esitavad televisioonile presidendi ballil oma rätsepate suurepäraseid tualette .
Ma ei ole veel vana aga tunnen samamoodi kui Raimond.
Kahjuks.
Raimondil on täiesti õigus. Eesti on mannetu europrovints, kus prostituutliku meedia abil kujundatakse poliitiline maastik, kus üks potjomkini partei vahetab vaid teise välja. Eikuskilt ilmus E200, millel olevat pikk plaan. Reaalselt ei teadnud parem käsi, mis vasak käsi teeb. Suur osa avalikult globalistliku G200 ladvikust moodustavad samas endised IRLi liikmed. See on end aastakümneid esitanud rahvuslik-konservatiivse jõuna.
Siis sai E200st lõplikult G200, aga pole hullu: “Parempoolsed” juba tõusevad. Nende sõnul olevat Eestis palju “populismi” – loe: veel on neid, kes satraapide ja nende õukonnameedia nõmedusi kritiseerida söandavad. Juba eetriaja andmine näitas mõne aasta eest: Parempoolsetel polnud veel pea kuskil mingit esindust, aga muudkui on saatesse kutsutud, kus panevad 90ndate stiilis jutte, kuidas kärpida on vaja ja kärpida vaja. Mõistagi ei too mitte ükski nn parempoolne kärpekohana välja maksumaksja rahal parasiteerivaid vasakekstremistlikke ideoloogiaorganeid.
EKREst eraldunud ERKi tegevus seevastu vaikiti lihtsalt maha, sest põhijoontes pakkusid nad sama poliitikat, mis EKRE, aga sellist “EKREt ilma Helmeteta” polnud Brüsseli vasallidel ja klakööridel kindlasti poliitmaastikule vaja.
Millist riiki saabki oodata, kui riigiametnikud on sellisel intellektuaalsel tasemel, sellise ilmavaatega, sellise lugemusega: https://www.muurileht.ee/uut-tuupi-poliitilise-lohe-retsept/
Tunnustatud ajaloolane J. Valge tahtis 7-8 a tagasi Sirbis kirjutada Ungari poliitikast: ei avaldata ja kõik. Ent feminoislamistid ja “antifašistid” – aga palun! Kulkast saab kopiga ka veel. Kui palju oopusi vorbid, ehk tehakse kord kantslerikski.
Kujundatud on meediamaastik, kus tegelikult kõik mõtlevad ja ütlevad ühtemoodi. Arutelud toimuvad kõige tühisemates küsimustes. Euroopa uuringute magistrid ja politoloogid võitlevad kliimaga. Ent hoidku jumal selle eest et maailmas tunnustatud molekulaarbioloog M. Saarma midagi peavoolu dogmade suhtes kriitilist ütleks: siis on elukutselistel aktivistidel riugamine taevani.