See, mis juhtus Objektiiviga pärast seda, kui toimetuse viimane annetuste korjandus läbi kukkus, on nutmaajav. Heast konservatiivsest ja eestimeelsest väljaandest (mis oli alati arusaadava ametkondliku religioosse kallakuga, aga mis siis) on vähem kui aastaga kujunenud paadunud moskoviitluse ruupor Eestis.
Äkki on see kuidagimoodi seotud muutunud rahastusallikaga, ei oska kindlalt väita. Aga ajaline kokkusattumus on muidugi mõtlemapanev, metamorfoos toimus kuidagi mittekristlikult hüppeliselt, see on lausa revolutsiooniline.
Seal oli veel üks selline minu arvates mõnevõrra objektiivsem ja tasakaalukam toimetaja Karol Kallas, aga… ka sina, Brutus!
Täna ilmus temalt (Kallaselt, mitte Brutuselt) lugu „Eesti astus järjekordse pika sammu totalitarismi suunas“, milles autor refereerib andunult Ankara Eesti saatkonnas viisasekretärina töötanud Maria Sarantseva Ukraina rahvusluse „uuringut“, mis kubises Kremli retoorikast Ukraina ja Eesti aadressil. Kallast ilmselt riivas asjaolu, et see „saratsiinlus“ on täna ju ka Objektiivi retoorika. Tema arvates oleks Kremli papagoi pidanud ka edaspidi esindama Eestit diplomaadina ja süüdistama natsionalismis oma kodu fašistlike okupantide eest kaitsvaid ukrainlasi.
Sarantseva kohta kirjutas FB-s tabavalt Toomas Johanson:
„Sarnaselt mõtlevaid vene rahvusest EV kodanike on meil tuhandeid. Liiga kergekäeliselt on seda kodakondsust siin jagatud. Sa võid talle anda kodakondsuse, hea keeleoskuse, hariduse. Hunt jääb ikka metsa poole vahtima. Impeeriumimeelsus ja tsaari orjamine on neile emapiimaga kaasa antud.“
Karol Kallas pajatab siis meile täna „ukraina rahvusäärmuslusest“, „Ameerika Ühendriikide hegemooniast“, Ukraina riigipöördest“ jne. Nagu oleks „Karol Kallas“ Müllersoni esimene või Peterson-Krõlovi teine varjunimi.
„Sarantseva teadustöös on loomulikult ohtralt küsitavusi ja absoluutselt mitte keegi ei pea tema ning Frommi väidetega nõus olema, kuid inimese selle pärast tagakiusamine on järgmine samm totalitarismi suunas. Sealjuures väga nürimeelne,“ kirjutab Karol Kallas.
Tõsiselt? Mina näiteks ei pea totalitarismiks ja nürimeelsuseks seda, et ma ei ole enam Objektiivi kolumnist, kuigi orjasin seda väljaannet mitu head aastat ülimalt kohusetruult, mille eest selle peatoimetaja Markus Järvi on mulle ka korduvalt tunnustust avaldanud. Ja osalesin ka väljaande korjanduskampaaniates – eelviimane kord filmiti minuga eraldi kampaaniavideo ja vajalik summa sai kiiresti täis. Viimases kampaanias ma ei osalenud ja kukuti kahjuks läbi.
See ei ole etteheiteks, aga mõelge nüüd ise, mida te nõuate teistelt ja mida ise olete: Kremli suuvooder peab kestvalt olema Eesti Vabariigi diplomaat, vastasel juhul on kohe totalitarism. Objektiiv aga valib autoreid rangelt oma kitsarinnalise maailmavaate kohaselt, ja see ei ole totalitarism.
See seltskond on end moskoviitlusega paraku niivõrd ära määrinud, puhutakse kogu aeg ühte ja samasse torusse, seepärast nähaksegi välja, nagu Ohlobõstini näoga siiami kuuikud.
Ivan Makarov
“Toomas Johanson” on mingi tuttav poetagune vä? Eesti riik “annab” nüüd “head keeleoskust”? Miks nii vähese entusiasmiga “annab” sel juhul? “Andku” rohkem—vana Helme ei oleks sel juhul enam kaubanduskeskusi külastades venekeelsetest audioreklaamidest häiritud. Samuti lääne sotsioloogi mudeli rakendamine pühale ukrainale (“nad ju võitlevad”) on ikka jäle “tsaariarmastus” ja “kremlimeelsus” ja muud halvad asjad, mida Johansoni enda emapiimas ei olnud. Miks igasugused Johansonid—kellel endal on eesti keeles kirjutamisega probleeme, inglise keelest rääkimata—ise diplomaatidena ei tööta? Mehitage terve diplomaatiline korpus fbs mögisevate puuingliskeelsetega, kes teadustöödest hüsteeriasse satuvad. Saaks nalja vähemalt.
Ma ei tea, kes see on, nägin FB-s kommentaari ja see sobis. Mina ei hakka eestlase eesti keelt parandama, ma ei ole nii jultunud. Juhindusin kommentaari sisust, väga täpne oli.
Tere, Ivan. Kuidas saab autograafi sinu raamatusse ?
Tere, Galina! Tore, et see Teil olemas on. Aitäh!