Ma olin ametis oma kõige närusemas igasugustest jääkidest ehk taaskasutuslikult tehtud kasvuhoones (pildil) ja putitasin seda kuis suutsin. Ehk veel aastakese peab vastu. Päev on täna lämbe, ja veel kasvuhoones sees, saate isegi aru…
Kõik pehkinud puidutükid on kõverad, mina ise kõveras, ja kord kruvid, kord drelliotsik kukkusid tolmu sisse, kust neid oli äärmiselt raske leida. Aga nõges, sinder, oskas mu palja sääre üles otsida küll…
Ja siis helises telefon. Mis siis ikka, võtsin vastu – ja mida ma kuulen?
„Tere, siin Norstat. Viime läbi meie traditsioonilise erakonnaküsitluse. Kas oleksite nõus osalema?“ kostis korealaste asjandusest.
Ma olin nii rabatud, et esitsi kaotasin kõnevõime. Ma pole mitte kunagi võitnud loteriis, aga näe – sotsioloogid said mind lõpuks kätte! Enne seda oli mul telefon kaks päeva välja lülitatud.
Ma kohe ausalt ütlesin, et olen erakonnakas, ja sain vastuseks, et sel pole tähtsust, kuna küsitlus on anonüümne ja erakondade inimesed ka vastavad. Ma selgitasin, et anonüümsus on muidugi hea asi, aga kas ma oleksin siis erapooletu, vastates küsimusele parimate ja kõige vajalikumate ning ausamate erakondade kohta, ma ju paneksin enda oma kohe tippu.
Mulle helistanud sotsioloog selgitas kannatlikult, et kõik oleks eetiline.
Siis hakati esitama küsimusi. Et kui vana? Vastasin. Teile siin ei ütle.
Siis küsiti nagu muuseas – mis erakond see oligi? Ütlesin, et EKRE.
Teispool virtuaali jäi vist küsijale korraks klomp kurku, aga ainult sekundiks.
Küsiti, mis rahvusest olen. Vastasin, et venelane.
Küsiti, kas eesti keelt oskan. „O jaa“, vastasin. „Väga hästi oskan. Praegu vist räägin ka.“
Küsiti, mis keeles tahaksin vastata.
„Eesti keeles!“ põrutasin.
„Vabandage, teie meile ei sobi!“ kostus sealtpoolt.
Ma naersin südamest ja ütlesin, et see on teine kord, kui mulle helistab sotsioloogiline küsitleja, ja aastaid tagasi ma ka ei sobinud. Tookord, aastaid tagasi, oli sama lugu, ainult et sotsioloog pani ikka mu vastused kirja ja lõpuks hakkas naerma. Ütles, et nad ei lähe arvesse, „kuna rikuksid tulemuste üldpilti“.
Täna ilmselt siis samasugune värk, isegi päris küsimusteni asi ei jõudnud. Kõik piirdus eelmänguga.
Tänasime teineteist, lõpetasime kõne – ja ma naersin homeeriliselt, naabruses askeldanud haned hakkasid midagi nördinult ja ärevalt seletama.
Öelge siis ausalt, riik või kes on selle kuulsa küsitluse tellija: teile ei sobi soravalt eesti keelt kõnelev venelane. Et ta ei ole ei liha ega kala. No öelge ausalt. Ja et ta veel eesti keeles vastaks tähtsatele küsimustele…
Ma ei pahanda, ma naeran. Naersin täna terviseks terveks nädalaks ette. Selline ma olen, et ei sobi mitte kuhugi: ei raadiosse, ei lehte, ei volikogusse.
Ainult EKRE-sse.
Palun, palun, ärge visake mind välja! Mul on liikmemakski makstud aastaks ette…
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: kui püha on da Vinci loodud õhtusöömaaja maal?
“Aus küsitlus”.
Huvitav, mis oleks juhtunud, kui vestlus oleks kulgenud kogumis vene keeles või läinuks üle vene keelele, aga küsitletav “Jaan Makaron” nimetanuks end siiski eestlaseks?