MEEDIAVALVUR: keskerakonna intellektuaalne potentsiaal kasvas hüppeliselt

Kuna Eestis on paljud ennast konservatiivideks tituleerivad tegelased eemaldunud selle mõiste esialgsest aatelisest tähendusest ja on moskoviidistunud ja pööblistunud, siis peaks täpsustama, et nii mõnigi Meediavalvuri poolt vaadeldav tegelane ei olegi tegelikult konservatiiv, vaid pigem ennast võõraste sulgedega ehtiv piiratud vaateväljaga sovetist tagurlane. Jaanus Nõgisto pakkus eile välja üllatavalt täpse, isegi geniaalse määratluse „konservatnik“, mis on suureks abiks teatud tegelaskujude täpsustamisel. Me ei kritiseeri konservatiive, meie antikangelased on eesti konservatiivide leeri solkivad konservatnikud.

Kired selle ümber, et EKRE põrus valimistel, seda eriti Tallinnas, kus ei ületatud valimiskünnist, ei vaibu niipea. Kui üritada analüüsida, miks nii läks, saab kaela traditsioonilisi süüdistusi ja sõimu. Õnneks on see teema Meediavalvuri jaoks hetkel ammendatud, mis ei tähenda, et me ei tule selle juurde tagasi siis, kui heaks arvame. Kuid üks tähelepanek kulub ehk marjaks ära: EKRE on ainus erakond, kel on probleeme e-valimistega. Mitte keegi teine ei kurda ja ei nõua selle tulemuste tühistamist või häälte ümberlugemist, see on juba „Juku (ehk Vovotška) sündroom“ – kõik lapsed nagu lapsed ikka, vaid Jukuga on kogu aeg midagi häda.

Mina aga tahaksin rääkida asjast, mis puutub EKRE-sse vägagi kaudselt: nimelt kui riigikogust pidi lahkuma teatud asjaoludel Kert Kingo, siis teda asendas endine EKRE liige Peeter Ernits, kes astus peatselt keskerakonda. Ei hakka loetlema, mitmes partei see Ernitsal on, tähtsam on see, et proua Kingo oli riigikogu liikmena tark, sõnaosav ja soliidne naine ning need omadused kontrasteeruvad tema asendusliikme omadega.

Tänasel valitsuse infotunnil esitas Peeter Ernits haridusministrile peaministri ülesannetes Kristina Kallasele järgmise küsimuse: „Mul on küsimus haridusministrile. Küsimus on aabitsast. Palamusel on praegu lahti suur aabitsanäitus, kus räägitakse – ma ei hakka rääkima, mis aabits kujutab endast igale rahvale – aabitsa ajalugu tänase päevani välja. Ja väga kummaliselt on peale Eesti aabitsa lugu kirjeldatud ja näidatud Saksamaa, mille mõjusfääris me oleme, ja on ka Läti aabits. Aga ei ole ühtegi rida, rääkimata veel ekspositsioonist, Soome, mis on meile väga lähedane, ja Rootsi aabitsa loost, ega ka Venemaast, kuigi me oleme selle piiririik ja mis on samuti meid väga palju mõjutanud. Aga see-eest on eraldi toodud välja Ukraina aabitsa lugu. Ei ole toodud mingite muude riikide kohta, tõesti on Sloveenia ja nii edasi. Aga minu küsimus on, kuidas te seda hindate. Ukraina on praegu oluline, aga eesti kultuurile ja lugemiskultuurile ja õppimiskultuurile on ta väga-väga kauge riik. Miks ei ole sellel näitusel Soome, Rootsi ja Venemaa, meie heade naabrite aabitsate lugu? Aga on Ukraina. Miks?“

See Ukraina aabitsa vaenamine ja Ernitsa arvates „hea naabri“ Venemaa aabitsa taganutmine on tüüpiline ekreistlik-moskoviitlik hala, mis sobib muidugi suurepäraselt ka keskerakonna konteksti. Aga võtamegi siis uuema, 2023. aasta sügisel Venemaa koolide jaoks üllitatud aabitsa: selle eesmärk on juurutada „sõnu, mis peegeldavad armastust kodumaa vastu“. Näiteks „A“ täht tähendab „armeed“, „Б“ – „jumalat“ (бог), millele on aabitsas lisatud lause „Me oleme venelased! Jumal on meiega!“; „Г“ tähendab „kangelast“ (герой), „B“ – „veterani“ ja „tahet“ (воля к победе) jne. Milleks solkida selle rašistliku šovinismiga eesti laste ajusid Palamusel? Selge see, et Venemaa on Ernitsa jaoks lähedane, erinevalt „väga-väga kaugest Ukrainast“. Õnneks on Ernits ise „eesti valija jaoks väga-väga kauge“, kogudes äsjastel valimistel 53 häält.

„Uuskeskerakondlane“ Ernits ei väsi üllatamast ja süüdistas täna riigikogus Jürgen Ligit… rassismis. Ernitsa „protseduuriline küsimus“ kõlas nii: „Hea juhataja, te olete juhtinud tähelepanu, et rahaminister Jürgen seal niheles ja segas kolleege. Aga hetk tagasi ta ütles rassistliku väljendi „oma valge käega“. Kas te ei ole mõelnud, et peaks teda korrale kutsuma rassistliku sõnapruugi pärast?“

Palju õnne, härra Kõlvart, sellise „kadunud poja“ tagasivõtmise puhul keskerakonna ridadesse. Ma ei tea küll miks, aga tulevad meelde Jaroslav Hašeki ühe raamatukangelase polkovnik Schröderi sõnad: „Kui härra ülemleitnant Lukaš endale kord juba säärase idioodi tentsikuks valis, siis ise temaga ka piinelgu.“

Ivan Makarov

22. oktoober 2025