MEEDIAVALVUR: Kivisildniku hingestriptiis objektiivi ees

Kirjutaja Sven (Kivi)sildnik on selline omaette nähtus eesti meedias, et ta nagu materdaks kartmatult ja tagakapjadega kuivkäimla auku kinni jäänud pühvli raevuka jõuga kogu kaasaegse inimkonna, eeskätt Eesti pahesid, valskust ja allakäiku, kuid samas ei lähe ta vastuollu mitte kellegagi konkreetselt.

Ta paneb ikka täiega, nagu oleks inimkonna ajaloos viimast korda 83. aastal pKr lahingus Grampiani mägede juures kasutatud sõjavanker seotud lohiseva mõisa köiega möirgava Lockheed Martin F-35 Lightning II külge ja turbiinist pritsiks Eestissegi imporditud mürgitatud mangovilju söönud valgete elevantide surmavat peerugaasi.

Ainult et nimesid ta ei nimeta mitte kunagi. Kõik on sillas – et ahh, vingelt paneb mees, aga igaks juhuks – no names, muidu keegi veel vihaseks saab ja vastu vaidleb. Aga milleks see jama, kui võib kritiseerida üldiselt, nagu tolles tuntud nõukogude mendiseriaali „Juurdlust toimetavad asjatundjad“ uimases laulukeses, kus olid sõnad „…kui keegi mõnes kohas meil vahetevahel ei taha ausalt elada“. Muidu äkki selguks, et näiteks sm. Katušev ei tahtnud ausalt elada. Või sm Andropov. Vahetevahel kusagil mõnikord.

Nii et kõik seal eesti kirjanike liidus on muidugi ilged värdjad, aga eraldi mõne konkreetse kirjaniku vastu ei ole Kivisildnikul vähimatki, sest äkki saab nõude või lihtsalt pasunasse. Karta on, et ta nende väärastunud kolleegide raamatuidki ei ole lugenud, milleks? Miks üldse peaks lugema punaste mölakate raamatuid? Kivisildnik pole ju lugeja, ta on kirjanik, saage aru. Nagu tolles habemega nõukogude anekdoodis „…tšuktša ne tšitatelj, tšuktša pisatelj!“

Aga mitte põhjarahvaid ei tahtnud ma täna siin teie ees tögada.

Eile võttis Kivisildnik ette ukrainlaste teema Objektiivi loos „Verine jalutuskäik Kurski vikerkaarel“. Nagu ikka on päris lahe lugeda. Siin mõned tsitaadid (sõrendused minu poolt):

Mugavuslipu lahingud Kurski vikerkaarel ei näita vaibumise märke. Peavoolu meedia jutlustab Venemaa hävitamist ja Putini lüüasaamist ning Ukraina fenomenaalset edulugu. See sõda läks ikka lõpuks korda ka meil, juhuuuu! …edu tõesti märgatav, 70 küla olevat vallutatud ja kohalikud talupojad saavad ka korralikult kere peale… Lisaks lendavale tsirkusele väisas emakest Venemaad grupp väidetavaid Ukraina steppides pesitsenud sibulaid-vabadusvõitlejaid, vahva vene leegion, kellest pärast enam ei räägitud. Ja ise nad ka ei ole ülemäära jutukad, võimalik et suu läks juhtumisi mulda täis… Kõigile terve mõistusega inimestele, kes lähevad koos sõpradega Venemaad põlvili suruma, ei peaks kuul kuklasse tulema üllatusena. Kindlasti on võimalik Venemaaga sõdida, aga mitte 6 000 mehega. Kui jah, siis võiks meie kaitseväe ilma pikemalt mõtlemata objektile saata, võita, tükeldada, kätte maksta, paljaks röövida, ära vägistada jne… Räägitakse erinevatest rüüsteretke eesmärkidest: tuumajaama vallutamine (ebaõnnestus), raudtee lõhkumine (ilmselt õnnestus osaliselt), moraali tõstmine (õnnestus oivaliselt, ma avasin õige mitu õlut, enne kui järjekordselt pettusin), Moskva vallutamine (jätkub), samas Valge Maja väitis, et nad alles üritavad ukrainlaste eesmärke välja selgitada… Kõige tõenäolisem on plaan, mida võib kirjeldada kui sügavalt inimlikku kiindumust laamendamise vastu. Lihtsalt meeldib lammutada, möllata ja kakelda… Mu meelest on väga tõenäoline ka hüpotees, et asjaosalised ise ei saa üldse aru, mida nad teevad, kus nad on ja mis toimub… filoloogidest vaprad ukraina võitlejad suhtlevad omavahel prantsuse ja briti aktsendiga inglise keeles… Ma ise olen siiski optimist ja usun kindlalt, et tegemist ei ole meeleheitest tingitud lootusetu rapsimisega, läbikukkunud pettemanöövri ega laostunud lääneliitlastelt raha väljapressimise järjekordse üritusega, milleks etendatakse järjest teatraalsemaid palagane. Pigem palgavaesus: läksin ära Kurski, sest raha põle. Kui nii, siis pole üldse mõtet Ukrainasse rahaabi saata, vaesus motiveerib paremini vene toidupoode ja bensiinijaamu röövima.“

No näete, kui lihtne kõik on – ei mingit Mariupolit ega Butšat või seal ukrainlaste laste röövimist (Venemaale vägisi viidud ukraina laste nende vanematele Ukrainasse tagastamise toetusavalduse vastuvõtmise vastu Riigikogus agiteeris EKRE fraktsioonis Varro Vooglaid, ka väga inimlik inimene). Putinlased ei lasknudki täppisrakette ei teatri, sünnitushaigla ega vähihaigete laste haigla pihta. Hoopis ukrainlased ründasid Venemaad. Tüüpiline putinlastest-kirillistidest sõjakurjategijate retoorika eestlase suust.

Jah, hoopis ukrainlased oma mugavuslipu all peksavad vene talupoegi, eestlased ka oleksid seal tükeldanud, kätte maksnud, paljaks röövinud ja vägistanud vene naisi. See on hoopis venelaste vastane rüüsteretk, see on hoopis ukrainlaste kirg lammutada, möllata ja kakelda. Ja lollid ukrainlased Kurski oblastis ei adugi, kus nad on ja mis üldse toimub, ja see kõik on palagan lääneliitlastelt raha väljapressimiseks. Ja muidugi röövivad ukrainlased vene toidupoode ja bensiinijaamu!

Ma ei hakka seda pikemalt kommenteerima, sõrendustest täiesti piisab. Ei hakka ju inimesele ütlema, et ole kena ja vaata Venemaa „uute regioonidega“ kaarti, kuid tee seda enne „mitme õlle“ avamist. Tõden ainult, et see ongi siis praeguse Objektiivi ja selle lipsude, pintsakute ja kaabudega rüütatud toimetajate reaalne eetiline ja esteetiline tase. Nad ongi Kivisildniku hingevennad ja nendel on ka Kirilliga ühine jumal.

Mis puutub Kivisildnikusse, siis ta on juba aastaid lõpetanud oma lugusid Objektiivi apendiksiks muudetud Uutes Uudistes ükskõik mis teemal üleskutsega valida ta Riigikokku – et vali paberil, vali elu.

Ei valitud. Õnneks ei taha eestlased valida värdelu ei paberil ega veebis. Parem juba elu „liberastia“ kui vaimse kannibalismi ikke all.

Muide, samas väljaandes Kivisildniku loo kõrval ilutseb ka laua taga istuva veidi pundunud, kuid kauni riigimeheliku näoga Vladimir Hiulovitši lausa leninlik portreeke koos pealkirjaga „Venemaa pakub varjupaika lääneriikide uusliberaalse ideoloogia ohvritele“.

Ilmselgelt on riigikokku valimata jäänud Sven Sildnik ja Markus Järvi siinse uusliberaalse ideoloogia ohvrid.

Milline võimalus nendesugustele rõhutuile!

Ivan Makarov

MEEDIAVALVUR: hüvasti, mu kallis kodufraktsioon!

 

1 thought on “MEEDIAVALVUR: Kivisildniku hingestriptiis objektiivi ees”

  1. Olen Sven Sildniku veidrasi lugusi lugenud viimase 10 aasta jooksul ja paraku mitte kunagi ei arvusta ta Putinit, Vene impeeriumi ega Vene sõda Ukraina vastu.

    Ikka pilkab oma vabaduse eest võitlevat Ukrainat, paha Euroopat ja Natot, kurja USA-d.

    Ukraina täiemahulise sõja alguses ma küsisin talt selle kohta, miks nii? Ta vastas, et korra olevat ikka pilganud ka Vene impeeriumi. Lugesin, see oli pigem kahetähenduslik kalambuur, pigem naer Moskva kriitikute vastu.

    Siit järeldub vaid üks – Sven Sildnik on moskoviit, sama moskoviitlik ja putinlik nagu Varro Vooglaid, Veiko Vihuri, Yana Toom ja Kõlvart.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga