Ärev drooniaeg Eestis on toonud kaasa ka tohutu spekulatsioonide laine meedias. Kui peavoolumeedia käitub selles olukorras mõistlikult, vältides kuulujuttude levitamist ja inimeste tarbetut hirmutamist, siis „alternatiivsed“ portaalikesed harrastavad võidu vandenõuteooriate ja apokalüptiliste perspektiivide levitamist.
Kui seda teevad Soomes või USA-s elutsevad eestlastest moraalsed heidikud, on see mõistetav – kui ise Eestis ei ela, siis võib oma ajaloolist kodumaad nimetada „prostituudiks“ ja kisada, et „häbi on olla eestlane“, nagu teeb „Eesti eest!“ nimeline infokloaak. Kuid kui parlamendierakond ja selle meediaorgan muutuvad üleriigiliseks paanikaosakonnaks, on tegemist maksumaksjate raha eest toodetava reaalse siseohuga.
Ilmselgelt on Kremli karvase eurokäe ehk Orbani valimiskampaania ürituste külastamine ja seal sõna saamine muutnud EKRE perekonservatiivid emotsionaalselt ülesköetuks. „Kõigi Venemaa kasulike idiootide hulgas on vähesed püüdnud end teha niivõrd kasulikuks kui Ungari Viktor Orbán,“ diagnoosis ajakiri Foreign Policy. Tuleb aga nii välja, et lugupeetavad Mart ja Martin Helme on siis järelikult Kremli idioodi kasuliku idioodi kasulikud idioodid.
„Uute uudiste“ niigi krooniline ukrainavastane kisa on täna mitmekordistunud – värske kohtuotsuse kohaselt oma erakonda mitte just päris seaduslikult juhtivad Helmed nõuavad Eestilt mingisuguste protestinootide esitamist Ukrainale ja tundub, et neid on kõvasti morjendanud ennast julma agressiooni eest kaitsva sõbraliku riigi edusammud rindel. Kuid kui EKRE juhtkond arvab, et Ukraina vastane retoorika toob nendele edu järgmise aasta märtsivalimistel, siis kätt ette ju ei pane, demonstreerigu oma venemeelsust terviseks. Eestis on ju neid küll, kes sooviks Pikale Hermannile teist lippu ja Eestile kubermangu staatust, nagu soovis praegune EKRE vaimne juht.
Kuid tänane Mart Helme väide UU-s „On selge, et kui mitte teised Balti riigid, siis vähemalt Eesti on andnud oma õhuruumi ukrainlastele Venemaa loodeosa ründamiseks“, on kuritegelik. Tegemist on Eesti riigi laimamise ja ohustamisega sõjaohu olukorras. Kui Helmel on „selge“, et Eesti „on andnud“ oma õhuruumi Venemaa ründamiseks, siis kisades sellest meedias käitub ta nagu provokaator ja reetur, sisuliselt ässitades Venemaad Eestile kallale. Meie siin teame, et tegelikult ei tea Helmed suurt midagi ja „selge“ on nendele ainult see, et nad on Eestis täielikus poliitilises isolatsioonis, kuid Kreml ju ei tea, et tegemist on poliitpaariate alusetu räuskamisega. Kusjuures Mart Helme, ise endine diplomaat, lubab endale samas artiklis veel ka sellise väite, et Eesti valitsus „kannab Venemaale kandikutega ette casus belli, et nad võiksid anda vastulöögi“. Ei, just Helme enda kõnepidamatus kannab Putinile vaagnal ettekäände Eesti ründamiseks. Et kui niivõrd tuntud eesti poliitik väidab avalikult, et teab täpselt, et Eesti osaleb otseselt sõjas Venemaa vastu, siis ju see nii on.
Kes on kursis riigikogu tegemistega, on kindlasti tähele pannud, kui mitu korda on EKRE fraktsiooni liidrid püüdnud seal süüdistada EV valitsust selles, et Ukraina droonid lendavat Venemaa poole Eesti territooriumi kaudu. On veel värskelt meeles, kuidas selle fraktsiooni liige Varro Vooglaid skandaalitses seoses sellega, et teda ei lubatud tundliku sõjaalast informatsiooni vaaginud komisjoni istungile.
Aga äkki ongi aeg piirata juurdepääsu Eesti elulisi huve puudutavale informatsioonile nende jaoks, kes on juba pikemat aega näidanud end usinate Kremli jutupunktide levitajatena. Kui miski kõnnib, nagu part, ja prääksub, nagu part, ju siis ta part ongi. Näiteks Orbani silmi ja kõrvu ei lubata enam Euroopa Liidu kinnistele koosolekutele. Miks peaksid meie siinsed orbangutanid näppima Eesti riigisaladusi? Meil siin on ju lausa mitu Szijjartot.
Ivan Makarov
31. märts 2026