Piltidel: kuidas hävitati viimane ukraina õigeusukirik Venemaal
Eestis tegutseb internetiväljaanne „Meie kirik“, mis oleks nagu EELK usutegelaste oma, samas aga ei ole seal peapiiskopi Urmas Viilma hääl kuuldav ega nägu nähtav. Siis, kui „Meie kirik“ esines suure avaldusega Moskva patriarhaadi toetuseks vaidluses eesti riigiga, kus materdati Eesti riiki Kremlist tigedamaltki, tekkis täiesti loomulik küsimus, et kelle oma see „Naša kirik“ siis on, kui vahepeal oli seal iga teine lugu sõjakurjategija Putini liitlaskiriku toetuseks.
Urmas Viilma ütles tookord ERR-ile, et kuulis tollest avaldusest ise tagantjärgi meedia vahendusel, seega meie kirikupeaga ei peetud vajalikuks isegi nõu pidada.
Kui pöörasin sellele asjaolule tähelepanu, algasid lõputud kaebused EKRE juhtkonnale, sest mõned jumalasulased peavad siin vanu äraproovitud KGB võtteid palju tõhusamateks ja koputavad mitte jumalale, vaid parteinatšalnikutele.
Täna ilmus „Meie kirikus“ järjekordne lugu sõjaõhutaja ja -õigustaja Moskva patriarhaadi karja saatanlikult raskest saatusest:
„Ukraina ülemraada võttis teisipäeval häältega 265 poolt, 29 vastu ja 4 erapooletut vastu kurikuulsa seaduseelnõu nr 8371, mille alusel on võimalik keelustada riigi suurim õigeusukirik – Ukraina Õigeusu Kirik (UÕK), mis varem kuulus Moskva patriarhaadi koosseisu.“
Mulle meeldib see sõna „kurikuulus“, mida kasutab ei-tea-kelle-meie-kirikuleht, mis tegeleb ju sisuliselt „kremli jutupunktide“ levitamisega Eestis eriti väärastunud moel ehk kasutades viigilehena püha kirikut ja kuritarvitades lihtsameelsete kristlaste usku sellesse, et habemik rjasas räägib ainult sulatõtt.
„Meie kirik“ oleks võinud olla samuti „kurikuulus“, kuid see oleks sellele sõnamudilale ilmselgelt liiga suur au – kuri ta tõesti on, nüüd jääb veel kuulsaks ja mõjukaks saada, jumal sellest hoidku muidugi). Kuid kuna see leheke mõjutab suure parlamendierakonna poliitikat, valikuid ja retoorikat, ja selle blogi toimetaja Veiko Vihuri kutsus Objektiivis ja Uutes uudistes taasiseseisvumispäeval üles meie riigilipp Pika Hermanni tornist ära võtta ja kõik eesti lipud pööningule viia, siis räägiks vahelduseks sellest, millest „nendekirikus“ mitte kunagi ei kirjutata. Huvitav küll miks.
Kas te tahaksite teada, kui palju on piiritul Venemaal Ukraina õigeusukirikuid?
MSK1.RU teatab, et null. Et nüüd, selle aasta kevadest on Venemaal NULL Ukraina õigeusukirikuid. Loo pealkiri on „Moskva lähistel lammutas buldooser Venemaa ainsa Ukraina õigeusukiriku“.
Populaarne Moskva väljaanne kirjutab:
„Ainuke Ukraina õigeusukiriku katedraal Venemaal on maha lammutatud. Moskva oblasti Noginskis asunud ehitise likvideerimine algas 11. aprillil 2024. a. ehk kaheksa aastat pärast kohtuotsust. Esimesena teatas lammutamisest ukraina iguumen Merkurij (Skorohod), kes 2008-2015. a. oli katedraali preestri, Ukraina õigeusukiriku metropoliidi Adriani (Starini) sekretär. 2016. aasta juunis tunnistas Noginski linnakohus kiriku ebaseaduslikuks ehitiseks.“
Hagi oli esitatud kiriku hoonealuse maavalduse omaniku preester Adriani vastu Moskva oblasti Noginski munitsipaalrajooni administratsiooni poolt, ja nagu täpsustab MSK1.RU, kohalikku võimu survestas Moskva patriarhaat.
„Esiteks kirik ehitati ju minu maa peale. Moskva patriarhaat avaldas survet Noginski administratsiooni juhile, nõudes meie katedraali mahalammutamist ettekäändel, et see olevat ehitatud omavoliliselt,“ räägib hävitatud kiriku preester Ukraina õigeusukiriku metropoliit Adrian.
Nüüdse Bogorodski ringkonna administratsioonist ajakirjanikele teatati, et „katedraali likvideerimine toimus eriorganite osavõtul.“
Venemaal olid veel ka mõned ukrainlaste katolikud kirikud, praegu suletakse või juba suleti viimased, hiljuti arreteeriti ja läks kohtu alla üks ukrainlasest katolik preester süüdistatuna „natsismi rehabiliteerimises“, kuna tema kiriku söögitoa seinal rippusid mingisuguste ukrainlaste maalitud porteed, keda salapealekaebajad pidasid „banderovlasteks“. Kirik suleti, preester on juba vangilaagris või teel sinna.
Asi ei ole naljakas, kuigi meenutab episoodi, kus Borat nägi võõrustajate toa seinal juutide portreesid ja põgenes kabuhirmus läbi akna koos oma paksu mänedžeriga.
Kuna „Meie kirik“ edastab lugejatele Eestis eranditult Moskva patriarhaadi meelset informatsiooni õigeusukirikust, on tegemist propagandaväljaandega.
EELK peapiiskopil Urmas Viilmal oleks viimane aeg kas see väljaanne omaks võtta, jagades vastutust selle eest, mida tehakse tema juhitava kiriku nimel, või distantseeruda, et sel pole eesti luterlaste püha kirikuga mitte midagi pistmist.
Ivan Makarov
MUUSIKAVALVUR: kui automaksuseaduse p.resident arvab, et ta teab midagi muusikast…
Täitsa ponks kommentaar IM-ilt. Tublimast tublim kommentaator. Ja aina paremaks muutub.
Tunnistan, et süda sulab mul tänutundes, kui sellisele inimesele mõtlen.
Muidugi võib kommentaarile alati kommentaari lisada, eks sõna ole ju vaba. Aga nii särava isiksuse puhul eelistan reeglina sisulstest repliikidest hoiduda. Et keegi süvenemata seda vastandamisena tõlgendada ei saaks.
Õrnalt riivab mu keeletunnetust mõni russitsism Ivan Makarovi eestikeelses kirjatöös küll. Viimati on siin korduma hakanud sõna rjasa. Seda kommenteeriks ma järgmise õiendusega.
Jurkatami Vene-Eesti Sõnaraamat (1913) ütleb, et ‘rjasa’ on preestri ehk munga ülikuub. Saagpaku Sünonüümi-Sõnastik (1992) märgib, et ‘ülikuub’ on on palitu, mantel või sinel. Seega võiks ‘rjasa’ antud juhul tõlkida kas presstrirüüks või eesti keelde juba lõimitud võõrsõnaga sutaan.
Hea Kalju, ma tegin seda sihilikult, kuna esiteks vihjab see mõiste kriitiseeritava ülevoolavale moskvameelsusele, teiseks see kritiseeritav ongi eriti viimasel ajal väliselt aina rohkem vene kirikupapi sarnane.