MEEDIAVALVUR: kui eestlaste klassivihast räägib maksumaksjate raha saav tegelane

See, et meie välisministeerium ei jätnud Iraani vahetusse lähedusse lõksu jäänud eestlasi hätta, on igasuguste tingimusteta kiiduväärt. Eesti riigile saab tõesti loota ja seda tõsiasja ei muuda karvavõrdki asjaolu, et kõigi maksumaksjate raha eest päästeti neid, kes võivad endale lubada puhkust Dubais. Ehk nende raha eest, kes seda Dubaid näevad elu lõpuni ainult internetis.

Isiklikult mina sellepärast ei põe ja ausalt öeldes ei soovikski sellisesse kohta minna, isegi kui oleks selline võimalus, sest seal pakutav kultuuriline elamus jääb mulle võõraks, aga mõnest virisejast võin muidugi ka aru saada. Eriti kui Tallinna lennujaama laekub minu jaoks kultuuritegelasena täiesti olematu Viinalass ja räägib Kanal 2 Reporteri kaamerasse, hambad irevil ja näts suus, kui tänulik ta on Eesti maksumaksjatele ja et nemad võivad sarnases olukorras samuti tema enda maksudega arvestada. Võib-olla ta eile ei ilkunudki, äkki lihtsalt ei ole intelligentne ega isegi tark inimene, ma seda ei tea. Aga kui nägin temaga koos koju tulnud väikseid tüdrukuid, siis kadus ärritus kohe. Hea, et tulid tagasi elusate ja tervetena, koos kogu oma perega. Mingu nendel kõik hästi. Kindlasti ronivad nad mõne aja möödudes samasse paika tagasi raha sirgeks lööma, nagu ka venelased, keda Venemaa tasuta päästma siiski ei hakanud – pilet evakuatsiooni Jet’idele maksis 20 000 euro ringis.

Kuid kõrvuti foorumites kostva pahameelega, et miks maksavad kalleid reise kinni need, kes teevad 12 tundi päevas rasket tööd ja ei saa endale lubada isegi Eesti-sisest turismi, kostab ka ülbeid käratusi, et mida te, eesti matsid, siin üldse kobisete. Sellise ebaviisakusega on hakkama saanud endine keskerakonna asjapulk Katrin Pauts, keda esitleti tänases Delfis nii: „kirjanik, kolumnist (Isamaa)“. Lugu kannab pealkirja: „Katrin Pauts: Emiraatidesse lõksu jäänute mõnitamine paljastas midagi ürgeestlaslikku – vana hea klassiviha“ ja see oma tigeduse poolest võiks vabalt võistelda sapiste anonüümkommentaaridega. Oodata ühe erakonna juurest teise erakonna juurde kirbu moodi hüppavalt Pautsilt midagi peenetundelist oleks ehk ülekohtune, tema veeretabki omaenda klassipõlgust „eesti matside“ vastu töörügajate süüks. Saades kirjanikupalka ja kogu aeg tiireldes mingite parteikünade ümber pajatab ta ise marksistliku klassiteooria positsioonidelt, omistades mingit erilist klassiviha just eestlastele, kuigi klassiviha ei ole ju mingi „ürgeestlaslik“ nähtus, vaid omane kõigile punasest katkust pureda saanud ühiskondadele ja mitte ainult nendele. Klassivõitlus toimus isegi antiikses Kreekas ja Roomas, eesti rahvas kujunes välja mõnevõrra hiljem.

Pauts kirjutab: „Üdini eestlaslik on Lähis-Idas repatrieerimist oodanute kohta küsida: „Aga miks nad sinna ronisid ja miks meie peame nende kojutoomise kinni maksma?“ Oma kriitilisele arvamusele n-ö ametlikult põhjenduseks märgitud sõjaoht Iraanis, mida iga turist justkui teadma pidanuks, on siinkohal ainult jäämäe tipp. Vee all on peidus midagi hoopis muud – vana hea klassiviha „kadakate“ ehk uusrikaste vastu.“

Kas Pauts on sellise suuruse ja eruditsiooniga tegelane, kelle väited selle kohta, missugune „pahe“ on „üdini eestlaslik“ ja „ürgeestlaslik“, oleksid pädevad? Ajaloolase haridus Tartu Ülikoolis jäi tal ju pooleli. 2022. aastal tegi Pauts avaliku ettepaneku muuta raamatukoguraamatute laenutamine rahvale tasuliseks, praegu saab ta Eesti maksumaksjate kulul kõiki sotsiaalseid garantiisid tagava kirjanikupalka. On saadud ka Kultuurkapitali kopsakat stipendiumit. Võiks seega olla natukenegi tänulik ja vähem põlglik inimeste suhtes, kes maksavad kinni kõik tema vajadused.

Saagem aru, et ainult eestlased on nõus seda tegema ja ärge hammustage nisa, mille külge klammerdusite.

Ivan Makarov

08. märts 2026