Vahel tahaks ütelda otse ja ilustamata, mida ma kogu sellest vingumisest arvan. Et kas me tahtsime sellist Eestit, häbi-häbi… Küsigem parem – kas Eesti tahtis selliseid vinguviiuleid? Kusjuures „sellisteestitutsiooniga“ tegelevad põhiliselt piiratud intellektiga politikaanprovintsiaalid, avalikud bensiinivargad, skandalistid, sajatajad ja sektandid, kes reaalset tööd ei tee ja parasiteerivad eesti rahva poolt toodetaval rikkusel.
Ausalt, milline kretiin peab olema, et minna nakkuskoldesse ja lasta seal sealäga kohal „Koitu“, kõrval buss ässitajate larhfidega, kellest mõned vegeteerivad Eestist ohutus kauguses.
Inimestel peab ikka midagi väga tõsiselt viga olema, kui nad laulavad kaasa mitmekordse kriminaalnahhaalerakonna seligeri tšastuškasid või toetavad luterrjassas tegelinskit, kes hiljuti väitis, et lääne väärtused seisnevad üksnes homoseksualismis ja et võtkem nüüd kõik sinimustvalged lipud maha ja viigem pööningule. Lääne väärtuste hulka kuulub ka usuvabadus, informeerige sellest ometi keegi seda tigedat turakat.
Eile kirjutas mulle FB-s murest murtud lombitagune eestlane, muidu sümpaatne inimene, et „see on ju puhas Kaos, mis Eestis toimub…“
Saan aru, et jõukas Ameerikas elamisel on tagajärjed, ka sinna inglitelinna kanti Eestist kümme aastat tagasi lesta tõmmanud Mardi lähesugulane pastor Paukuvmann muudkui kirjutab, kui pees meil siin Eestis kõik on ja miks see „iivan“ juba kodumaale ei lähe. Mingu ise kuradile, paradiisi see isamaa reeturist intrigaan küll ei pääse, kuid oma sõbrale ma vastan: no ei ole kaos, normaalselt elame. Tulgu Eestisse ja veendugu ise – kaos on meil vaid ostukeskuste kolossaalsetes parklates, kus pole autot kuhugi parkida ja vaba kohta otsides võib mitme kraami kuhjaga täis ostukäruga kokku põrgata. No mis asi see on – sise-eestlased vinguvad, väliseestlased vinguvad, see on vist ülesöömisest. Aju rasvub, muud midagi. Kiruge-kiruge, lõhkine küna ja seega tervendav ja kainestav dieet juba paistab, nagu kunagi paistis Valge Laev, mida siin nüüd ka sõimatakse, et kas sellist valget laeva me tahtsime.
Kui te ei taha oma riiki, siis mõelge vähemalt, milline oleks lähim alternatiiv. Lätlased ja soomlased omariiklusest lahti öelnud idioote endale ei võta, lätlased hoopis saadavad praegu Läti riiklust õõnestavaid sovette Venemaale välja, mille eest meie Eesti rus.Delfi, mis on komplekteeritud Venemaa Karuperse-Tšeljabinski kodanikest, sarjab Lätit juba sama innukalt, nagu Eestitki, eestlasi ja seda jubedat eesti keelt. Jääb üle Leningradi või Pihkva oblast – esimene vaevalt, oleks veel liiga suur au, aga teine on juba reaalsem, üks Kingissepa inkarnatsioon tahtiski Eestisse kubermangu.
Loomulikult hakkab ka siis ving peale, et kas nüüd sellist Pihkva oblastit me tahtsime, aga point on selles, et taolise vingumise jaoks on seal korralikud paragrahvid ammu olemas. Seal saab säärase virina ja möga eest aastaid.
Mul lihtsalt pole enam sõnu, kuidas võis märgatav osa targast ja töökast eesti rahvast vabaduse aastatega nõnda muutuda? Kas tung lakkuda kirsasaabast on tõesti nii suur?
Ivan Makarov
05. september 2025
Noh, see Ameerika jõukus on ka tinglik. Riigis, kus protsent istub trellide taga ning teine protsent on tingimisi vabaduses.; kus elukindlustuse omamine tähendab sageli giljotiini su pea kohal (ei keegi muu kui lähedased on need, kes on valmis tapariista valla päästma). Kus vaesuse määr on kohati masendav, narkootikumidest tingitud laastamistöö mastaapides ning tulirelvad on argumendiks. Mardi religioosne AUX-liides näeb võib-olla jõukusena kõrgete (turva)väravate taha peituvate kröösuste paleesid, tenniseväljakuid ja basseine, siis jah. Olen viimased kaks aastat vaadanud kanalit Investigation Discovery ning sealt vaatab paras õõv vastu. Ka usuringkondades on esinenud tapmisi, petmisi , mõjuvõimuga kauplemist. Nii et see eelmistest postitustest pärit Jumala ja VV dialoog vastab päris hästi tõele — Jumalaga on neil vähe pistmist. Teisalt jälle — olla ameeriklane tähendab olla kõvast puust. Selleks, et seal ellu jääda, peadki olema tough guy. See on ka põhjus, miks enamus olulisest kunstist, muusikast, filmidest, spordist on sealt pärit. Ja USA on meie iseseisvusgarant — kõlagu see klišeena või mitte. Ning kui sm Vooglaid ütles Markus Järvile vastu vaieldes — ei, ei, ka NATO brigaadide kohalolek ärritab idanaabrit, siis VV võib sinnasamusesse kerida. Martin Helmest — temaga on see lugu, et pärast tema ebaõnnestunud tungi Euroopasse – kui selle nimel pandi suured parteirahad huugama ning valituks osutunud Madisson hüppas kesikute ridadesse meenutab MH Jorh Aadniel Kiirt. Kisab, karjub, parastab, peksab süldikausse katki. Ta ilmselt hetkel isegi ei aima (või ikka aimab, kes tema elektoraadi moodustavad. Seligeri Mišal võivad nukid sügeleda.
Ameerika on parajalt brutaalne paik lihtinimesele: tervishoid, mis lihtinimesele ülikalliks läheb keskmise eurooplase tervishoiukuludega võrreldes; üldiselt: midagi tänapäeva USA-s meenutab 90date Eestit. Kummalgi nende parteil ei paista 30 a olevat aimugi, mida lihtsa ameeriklase heaks teha: ühtedel on teemaks peaasjalikult mustervähemused, teistel oli miltonfriedmanlik majandusskolastika – enne kui MAGA selle partei üle võttis.
Jah, ka mul käis võrdlus 90ndate Eestiga mõtetest läbi. Ainult selle vahega, et Eesti on karmidest 90ndatest jõudnud turvaliseks areneda (tõsi küll, ka USAs on toimunud vähene paranemine võrdluses 80ndatega).