MEEDIAVALVUR: Ladislaus Laidström, püha pläralõua prohvet

Kolleeg Suurest meediamajast:

„Tere sõber! Näen et tõreled väidetavalt konservatiivsete meestega, tegelt külahullude, petiste ja joodikutega. Kaevasin Papa Jannseni Perno Postimehest välja põneva loo Dorpati ringkondades tuntud poeet ja „Bürgerliche Bierstube” püsiklient Johann Tõnise poeg Schildmacher alias Kuradisildnik kohta. Schildmacher (sündinud 3. jaanuaril 1824 Rakvere kirikumõisa kõrtsitoas) oli eesti soost vaimne rändrahn, kes ei mahtunud ei keiserlikku registrisse ega kiriku registratuuri. Tal oli juristlik kalduvus, poeetiline isepäisus ja usuline kergelt vildakas selgroog. Ta õppis nooruses Riia agronoomiakoolis, kust visati välja „kartulite ebasobiva filosoofilise töötlemise“ tõttu, Tartu ülikoolis, kus ta üritas alustada ajakirja „Raisatud Ink“, ja lõpuks Pihkva Vaimulikus Seminaris, mille kohta ta ise ütles: „Õppisin seal matusekõnesid pidama ja tõestama, et Jeesus oli esimene iseseisvuslane.“ Tema haridusteele pandi punkt, kui ta kirjutas eksamitöösse ladinakeelse solvangu retsensendile ning lisas sinna luuletuse lehmasõnnikust kui lunastuse metafoorist.

Schildmacher oli avaliku elu äärealade prominent – rändjutlustaja, ajalehetoimetaja, mitteteadlik vandenõuteoreetik ja rahvuslikult ebamugav mees. Ta kuulus kirjandusgruppidesse „Hingelõhe Hallid“, „Kivimullad“ ja „Pühapäevane Pamflett“, ning lõi ise liikumise nimega Kostabi Vankrikultus, mis koosnes temast endast, kahest õllekannust ja ühest roostes kaarikust. 1860. aastatel asus poliitikasse, kandideerides kohaliku karjamõisa isehakanud vabaduspartei nimel loosungiga: „Maha luterlus, elagu sigade autonoomia!“ Schildmacher avaldas regulaarselt arvamuslugusid Peterburi satiiriajakirjas Siga & Keiser, mille marginaale olla ta ise öösel käsitsi määrinud, et „tekst saaks soojem“. Tuntuks sai ta ütlus: „See on minu logo. See on kärss, see on seakärss. See on seakeeramisest. ‘Siga keerama’ – see on selline väljend (Virumaa). See on mu pamflettidele omane, et seal keeratakse siga. Ja mõnikord ka keisrit.“ Tema sõber oli prohvet Ladislaus Laidström, kes juhtis Poolamaalt Liivimaa kubermangu tulnud usulahku.  Laidström  oli vene keisririigi juristiharidusega usuline agitaator, keisrimeelne tänavapropaganda suurmeister ja üks esimesi dokumenteeritud juhtumeid, kus õigusteadlane otsustas pintsaku varna riputada ja hakata paljaste kätega tõde kuulutama, peamiselt karjudes. Tartu Käre tänaval, kus Laidström 1860. aastatel tegutses, tunti teda kui „püha pläralaua prohvetit“ – meest, kes suutis keisrimanifesti lugeda tagurpidi ja leida sealt igal korral uue vaenlase, tavaliselt luterlase, naiskoolmeistri või mõne eriti üleannetult mänginud Eesti valla pasunakoori. Ta oli Perekonna ja Traditsiooni Imperialiseerimise Seltsi (PTIS) „üldine distsiplinaarinspektor“, mis tähendas, et ta võis kellele iganes tänaval läheneda, määrata talle trahvi, manitseda või määrida otsaette ikoonirasva. Tema kuulsaim pamflett „Objektivъ“ sisaldas kõike alates Piibli ümberkirjutustest kuni kaebekirjadeni kohaliku linakaupmehe vastu, kes oli Laidströmi arvates „liiga rõõmsa näoga luterlikus argipäevas“. Pärast konflikti parun von Klotziga, kelle hobusele ta jutluse ajal sõnnikut pähe määris, tõsteti tal Tallinna raekoja taga särgisaba üles ja anti 25 vitsahoopi. Peksmise järel teatas Laidström rahvale, et valu olla magus nagu keisrihärra arm. Ta saadeti pealinna Peterburi, kus kirjutas veel mitu traktaati teemal „Kuidas määrata kodaniku patutase ilma temaga rääkimata“ ja suri 1878. aastal Pihkvas kloostrilaadses raviasutuses, olles viimane inimene, kes nõudis õigust Vene keisrile ka teda tabanud köhahoos.

Nii et ei midagi uut selle Maarjamaa päikese all…“

09 juuli 2025