MEEDIAVALVUR: õiguslaseks maskeerunud kollane meedia läheb üle perekondade laipade

Eesti elab juba aastakümneid kestva hämmastava ajakirjandusliku nähtuse mõju all: teiste inimeste eraelust ja pisaratest toituvad meediavaglad „kaitsevad“ inimesi surnuks. Inimesed paluvad – jätke järele, ärge kiusake me perekondi, ärge muutke me elu väljakannatamatuks, aga sealtpoolt uriinikollast meediaseina kostab aina verejanulisem kisa: ei, me võitleme inimeste õiguste eest kasvõi nendesamuste inimeste suitsiidi või riigist lahkumiseni.

Eestile enneolematut kuulsust toonud Andrus Veerpalu, kahekordne maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja, kelle võistluskeelu tühistas arbitraažikohus, sai sellise aastakümneid kestva meediaajujahi ohvriks, et isegi nüüd vändati temast mitmeosaline Pealtnägija telepaskvill. Pealtnägija viis hauda Mati Vetevoolu ja pesi puhtaks kodupiltniku Marko Mihkelsoni, saatetegijate vaen Veerpalu ja Alaveri vastu on juba eepiline, nagu eesti tänavune eurolauluke. Eestis vegeteerib kohutavaid sadiste, mõrvareid ja pedofiile, kes käivad vabalt oma ohvrite kodude lähedal, aga sportlasi kiusatakse taga nende viimse eluteeni Mozarti leinamarsi saatel.

Nüüd siis järjekordne skandaal olümpiahõbeda Henry Sildaru pere ümber. Et seitse aastat tagasi olevat isa vägivallatsenud poja kallal. Ja kuigi meie Eestile tänavu ainsa kallihinnalise olümpiamedali toonud poiss palus ja anus, et palun, jätke mu pere rahule, rahule ei jäeta ja lisatakse aina õli tulle. Ja teevad seda inimesed, kes ise ei ole Eestile ei head kuulsust toonud ega muidu kasulikud olnud. Nad on spordipere küljes nagu puugid, selle vahega, et tavaline puuk imeb ennast verd täis ja kukub ära, need meediapuugid aga võivad imeda oma ohvrist verd ja mahlu selle ohvri viimse hingetõmbeni.

Täna kell 9.40 ilmus Õhtulehes Henry Sildaru avaldus „Aitab, laske mul sporti teha!“, kus ta palus ta pere rahule jätta: „Olümpiahõbe Henry Sildaru palus meedial, aga ka Eesti olümpiakomitee presidendil Kersti Kaljulaidil lõpetada vanades juhtumites kaevamise, põhjendades, et need „on kõik juba politsei ja prokuratuuri poolt läbi uuritud.“

Aga ei, kell 13.10 ilmus sealsamas Õhtulehe arvamustoimetuse juhi Manona Parise lugu „IIDOLID, VÄGIVALD JA PUUTUMATUS / Manona Paris: kui palju on kangelasele lubatud, kuna toob kuldmunad koju?“, kus on kirjas: „Esmapilgul skandaali pole, halvad kahtlustused on ümber lükatud. Noor suusataja Henry Sildaru eitab igasugust aastatetagust vägivalda oma isa poolt. Samas on selle perekonna nukker ja pikk, kohtusaalidesse ulatuv saaga valusalt eepiline igas mõttes ja üsna korralikult mõlemalt poolt kajastatud, sotsiaalmeediast rääkimata. Kuid küsimused jäävad: kuidas ikka ja jälle väärkohtlemise võimalus – või oht – sellesse saagasse sigineb?“

Lugu on illustreeritud suure Manona Parise enda pildiga – autor nagu peesitaks võõra kuulsuse sära käes. Tema „kaitsealune“ on palunud mitte rünnata tema peret – aga ei, manonadel „jäävad küsimused“, nad nagu ei saaks eesti keelest aru: olgu see väärkohtlemise võimalus või selle oht, manonad tormavad nagu raevunud metssead, tegelikult väärkoheldes nii noort sportlast kui tema peret.

Kuid seni, kuni eesti rahvas on nõus ülal pidama kurja kollast meediat, mis toitub meie väiksele Eestile suurt head kuulsust toonud inimeste hingevalust ja tekitab seda aina juurde, pole ükski suur sportlane kaitstud selle eest, et mingil hetkel tõmmatakse ta isiklik elu ja pereasjad avalikkuse ette ja lintšitakse, nii et politseil ja kohtul pole enam suurt midagi teha. Mõelda vaid – on lekitatud aastatetagune peretüli pilt. Mihkelsoni puhul olid pildid palju värskemad ja neid näinud inimeste väitel ka tükk maad rabavamad – ja kus on siis teie põhimõtted ja järjekindlus? Mis „põhimõttekindlus“ see on, kui te mätsite asju maha või puhute üles sõltuvalt võimulolijate ja veel ei tea kelle soovist?

Ivan Makarov

10. märts 2026