Mingil hetkel tuli mulle täna meelde Nikolai Gogoli „Surnud hingede“ teise köite algus: „Milleks siis kujutada vaesust ja vaesust ning meie elu mittetäiuslikkust…“.
Asi nimelt selles, et lugesin Uutest Uudistest tiraadi „Ei mingit toetust globalistlikele satanistidele. Peame endale aru andma, et meid valitsevad pimeduse ja kurjuse jõud, kallased, miihalid, võrklaevad ja läänemetsad, kes viivad samm sammult ellu meie rahvuskultuuri, rahvuse ja rahvusriigi hävitamise poliitikat,“ ja mõtlesin, et seda kelbast kirjutas ju sama inimene, kes äsja ise kahjurõõmust saatanlikult hirnudes hõiskas, et näe, eesti kultuurilt võeti ära raha, ja et paras teile, pededele…
Tahtsin küsida, et kuhu mu endine hea võitlev väljaanne jõudnud on, aga siis tulidki Gogoli sõnad meelde. Heitsin pilgu kalendrile ja mõtlesin, et on juba 30. oktoober, oleks viimane aeg vaarikaid korjata, eelmise magusasaagi võtsin ju nädal aega tagasi.
Nagu ütles minu nimekaim Mitšurin, me ei saa oodata looduselt armuande, peame ise võtma. Ja ajal, kui mingi „ajusurnud seltskond“, nagu mõni aeg tagasi tabavalt väljendus hea vana Mart Helme, ajab taga saatanat nii Pariisis kui ka Stenbocki majas, kasvatasin ma, nagu öeldakse, jumala abiga ikka väga hea saagi.
Kõigepealt korjasin siis tumepunased vaarikad, mis tänu soojadele ilmadele muudkui annavad suuri viiesendilise mündi suuruseid marju. Kuna sidusin taimed aiavõrgu külge võimalikult kõrgele, küpsesid vaarikad korralikult ja tuultest läbipuhununa ei läinud hallitama, mida sügisel ikka juhtub. Kollase vaarika marjad aga olid veelgi kopsakamad – mõni 20-sendisestki suurem! Vaadake pildilt: mu maamehe labakäsi on nagu labidas, aga peopesale mahtus vaid mõni selline merevaigukamakas.
Kui kauss oli kuhjaga täis, pakkusin naisukesele, aga ta millegipärast ei armasta vaarikaid. Arvasin, et puistan veidi suhkruga üle, võtan suure supilusika ja pistan pintslisse, juues piima peale. Aga siis tuli meelde, et eile käis naabrinaise juures kiirabi. Nägime üle aia arste ja olime mures, aga täna oli naaber jälle aias toimetamas. Võtsin kogu kupatuse ja viisin talle. Nähes 30. oktoobril kausitäit kohalikku vaarikat läksid tema silmad suuremaks, kui meie kõige suuremad kollased marjad.
Naaber läks kohe sahvrisse ja lohistas sealt välja kolossaalse ämbri, mis oli kuhjaga täis äsjanopitud kartuleid. Võtsin tänuga vastu, viisin koju ja enne kui viia tühjendatud ämber tagasi, jäin tõsiselt mõttesse. Mu naisuke tegi ju kolm pudelit kirsilikööri, korjasime septembris viimased „Läti madalad“ ja tegime. Ausalt öeldes ei ole ma oma elus mitte midagi võrdset proovinud: nagu oleks suus värsked küpsed kirsimarjad, see oli mitte lihtsalt elu eliksiir, vaid ilusa elu eliksiir, täielik nirvana nektar. Ausalt öeldes ei raatsinudki seda ise juua.
Naine andis täpsete valmistamiskirjadega varustatud „Laponia“ pudelisse villitud kirsieliksiiri kaasa ja viisin selle naabrile. Naabrid on eestlased, seega me eriti tihti ei lävi, mõlemal perel palju tööd. Aga 20 aasta jooksul – mitte ühtegi sõnelust ega märkust. Vaatame neid naabrite jaoks teede sulgemise saateid ja imestame, et kulla inimesed, mis teiega küll toimub? Ilmselt ei ole teie hingeaias neid kullakollaseid ja rubiinipunaseid oktoobrimarju.
Mälestuseks tänasest päevast aga jääb meile pilt, kui pihk on novembri hakul värskeid päikest täis marju täis. Nagu ütles Lible heas filmis Kaljo Kiisa häälega, et vaata, milline kuldne rukis! Suur on ikka see jumala arm!
Ajal, kui ühed ajavad deliiriumis või vaimunõtruses taga saatanat, blokeerivad ligimeste koju viivaid teid ja lasevad laste kallale lahti tiibeti mastifeid, teevad teised tööd, ja neid töörügajaid jagub nii maale kui ka linna.
Nende kulul ju elategi, skandalistid!
Aamen.
Ivan Makarov
Ilus, rõõm lugeda. Jaan, sinust võib veel filosoof saada nagu Su vanemad. Need totalitaarsed teistlikud religioonid on kurja saatana ja sama kurja jumalaga ja enda kurja käitumisega igasuguse religiooni repitatsiooni hävitanud. Aga see ilus tõde ja filosoofia on ka olemas. See pole täiesti kadunud.
Selle tõenduseks on minu kirjastatud filosoofia raamat, Nisargadatta “Mina olen”, mis õnneks veel müügil on.
Soovitan südamest. Sinust võib veel filosoof saada, Jaan. Kunagi tüdined poliitsõnniku lugemisest. Kuid jah, keegi peab ka neid Augeiase tallisi sõnnikust puhastama. Aga oma meel vajab ka hoolt ja puhastamist. Seda ei tohi unustada.