Hea kolleeg suurest meediamajast möönab:
„Mis puudutab üht eelmist su lugu, siis Alar Karisel on vaieldamatult üks voorus – ta pole Kersti Kaljulaid.
Kaljulaid oskas oma tiheda ja intensiivse rumalusega enamiku väga kiirelt ära tüütada, sest tal oli üks suur viga: talle väga meeldib jagada nõuandeid, eriti kui talt neid ei küsita. Kaljulaid võiks probleemideta kõrvalisi inimesi õpetada, kuidas õigesti jalgu tõsta käies, kuidas autorooli keerata, kuidas šašlõkki küpsetada jne jne.
Ja Eesti kõrgete ametnike häda on see, et mida kõrgemale nad pääsevad, seda rohkem ümbritseb neid pugejaid ja pugemine muutub vaid kõvemaks. Ning ka Kaljulaiuga juhtus see, et pugejate sireenilaul muutis ta ainult pöörasemaks.
Alar Karis on vähemalt nagu suvikõrvits: vedeleb kuskil nurgas, kedagi ei sega ja mingit häda tast pole, ehkki tema kasutegur on ka null.“
Aitäh Meediavalvuri heale ajakirjandushaist sõbrale, tahaks mainida veel terminoloogilise täpsuse tähtsust.
Suvikõrvits al nagu heal lapsel on mitu nime. Sõna „tsukiiniˮ on mugandus itaalia keelest (zucchina), “kabatšokkˮ on russitsism. Rullkõrvits on muidugi eestimeelsem, kuid seda nime kasutatakse paraku harvemini kui mahlaka kõlaga „kabatšokkiˮ. Seda enam et vene keeles tähendab see ka hellitavalt „kõrtsikene“. Kunagi oli KTV-s ka saade „Kabatšok 13 stuljev“.
Suvikõrvitsate hulka kuulub ka patisson ehk taldrikkõrvits.
Kui mõelda p.residendi nimele meie sõbra antud kujundi valguses, siis see võiks olla näiteks Karitšokk.
Ja neid karitšokke võiks vabalt kasvatada Kadrioru aiamaal.
Ivan Makarov