Kolleeg Suurest meediamajast:
„Ivan, ma lugesin su teksti luigelaulumeediast ja selle valgevene sõjardreporterist ja jäin korra mõttesse. Ma käisin koolis üleminekuaegadel, kui tõesti pommid plahvatasid ja karjääridest võeti iga päev laipu välja ning mäletan, kuidas meie koolile tehti pommiähvardus. Lastel oli väga hirmus, see polnud üldse lõbus. Ja mingi duura võtab ning kirjutab, et kui lahe oli, et koolile tehti pommiähvardus. Mis ema sa selline oled?
Nüüd mõned sõnad halvast ajakirjandusest ka, kuna see on halvasti maskeeritud vastupanu eestikeelsele haridusele, pakendatuna empaatiat nuiava ohvrirolli pakendisse. See pole arvamuslugu, vaid poliitiline positsioon, mille eesmärk on õõnestada ühiskonna konsensust eestikeelse hariduse vajalikkuse osas. Oma olemuselt on see lihtsalt labane manipulatsioon. „Mu lapsele oli kõige rõõmsam päev siis, kui koolidele tehti pommiähvardus.“ See on provokatsioon – luua paralleel haridusreformi ja pommiähvarduse vahel on küüniline ja vastutustundetu, eriti kui sihtrühmaks on hirmunud lapsevanemad. See ei aita haridust paremaks teha, vaid külvab paanikat ja umbusaldust Eesti riigi suhtes. Järgmine tõsiasi: mitte keeleõpe ei tapa motivatsiooni keelt õppida, vaid Keskerakonna, Vene Delfi jt. vastupanu sellele. Begunkova esitab reformi kui allakäigu algust, aga unustab, et kümneid aastaid venekeelses süsteemis õppinud lapsed on olnud Eestis teadlikult alal hoitud paralleelreaalsuses, kust nad ise välja ei saa ning see paralleelsüsteem kasvatab Eestis põlvkondade kaupa peale uusi solvunuid, kes pärast ei saa minna korralikult tööturule ega lõimuda ühiskonnaga. Luigele tähendab see raha, Keskerakonnale valijaid ja jälle raha, aga Eesti riigile teeb see kahju. Kui nüüd lõpuks avaneb võimalus neil päriselt ühiskonnas osaleda tänu keeleoskusele, siis selle asemel et neid toetada, levitab Delfi vantajakirjanik jutte katastroofist.
Laste motivatsiooni tapab mitte eesti keel, vaid vastuseis, lapsed on just need, kes saavad veel midagi õpitud ja muudetud. Sellised begunkovad lihtsalt rikuvad oma laste elud ka ära. Kui õpilane oskab tegelikult kuuenda klassi tasemel matemaatikat, aga saab kolmesid, siis on probleem hindamissüsteemis või lapse eneseorganisatsioonis, mitte keeles. Kui laps on matemaatiliselt andekas ja saab koolis halbu hindeid, siis tuleb küsida, miks ta ei kohandu uue süsteemiga. Kas süüdi on keel või hoopis vanemad, kes ei toeta piisavalt ega suuna oma last tuleviku poole, vaid kinnitavad, et kõik on halvasti?
Artiklis on ka väide, et „motivatsioon vähenes kõigil“. Mida kuradit? Eesti koolides on palju muukeelseid lapsi, kes õpivad edukalt eesti keeles, arenevad kiiremini ja integreeruvad. Aga neid edulugusid Begunkova ei maini, sest need ei sobi tema hoiakuga. Kõige iroonilisem on see, et autor on Delfi venekeelse portaali reporter-toimetaja, ehk osa meediaväljast, mis aastaid on takistanud avalikku diskussiooni haridusliku segregatsiooni teemal. Nüüd, kui lõpuks võetakse midagi ette, esineb ta eestlaste ja eesti keele ohvrina.“
05. detsember 2025