Meediavalvuril oli kiire, tuli üks sõit ette ja muu töö kätte, aga õnneks kirjutas hea sõber Suurest meediamajast:
„Vanja, väga uhked tekstid taaskord Meediavalvuris!
Krister Paris on vanemate ajakirjanike hulgas tõesti legendaarne kuju, temast on palju naljakaid ja vahvaid jutte, kuidas ta ajakirjanikutööd mõistab ja seda teeb. Kui need kirja panna, siis saaks midagi Gabrovo anekdootide sarnast. Aga kunagi ammu ma puutusin kokku tema koolikaaslastega, see oli veel siis, kui ta Moskva ERR-i korrespondent oli, enne Anton Antonovit või Aleksei Aleksejevit (vihkan selliseid nimesid, ei jää üldse pähe pidama).
Ta koolikaaslased armastasid meenutada, et ajakirjanik Paris armastas koolis rohkem aega veeta raadioruumis kui klassiruumis. See on jätnud inimesele jälje, aga sellesse keskkonda, kus ta on, sobib ta sama hästi, kui kalad sinu tiiki, sest seal on praktiliselt kõik endised kahe-kolmemehed ja selle suhtumise on nad elusse kaasa võtnud ning pretendeerivad nüüd sellele, et võivad kõiki ülejäänuid valgustada.
Aga Paris on selline tegelane, et sellesse, mis ta räägib ja teeb, tuleb väikese huumoriga suhtuda. No tõsiselt, Vanja, loe seda ja loe Postimehest Juurikat peale ja erilist vahet pole. Ajakirjanik Parise ja tema mõttemõlgutused võinuks välja mõelda humorist Juur. Juurel olid ju juba ammustel aegadel, juba Ekspressis väljamõeldud ajakirjanikud, kelle ta tuletas oma kolleegide põhjal. Kõik said naerda, tundsid ära, oli tore, ja nii ka Parisega. Väike “hihihii” ja edasi.
Keegi ei võta Kristerit tõsiselt, seda enam, et selles paaris on püksid Manona jalas ja seelik Kristeri seljas.“
Krister Paris on legend. Ja Eesti peavoolumeedia vaimse pankroti märk. Ekspress Grupeeringu lehel selgitas ta oma seltskonna missiooni järgmiselt: “Meie eesmärk on hoolitseda selle eest, et Eestis oleks vaba ajakirjandus, mitte suukorvistatud Poola või Ungari oma”.
Hämmastav, kuidas inimene (ja üldse tema seltskonna inimesed) on sügavalt veendunud, et nende lumpenliku stiiliga, igasugu eriarvamuste suhtes absoluutselt sallimatu propagandameedia ongi “vaba meedia”.
Ungari meediat ei saa keelt üldse mõistmata ei mina ega saa ka Paris ise õigupoolest hästi hinnata.
Ent Poole meedia? Sorava vene keele rääkijana peaks ju Paris ikka poola keelt automaatselt omajagu mõikama, ostku sõnaraamat juurde ja põhipildi saab kätte.
Poola on nii suur riik ja seal on õige palju konkureerivaid eri poliitilise suunitlusega väljaandeid. On liberaalne kvaliteetleht Gazeta Wyborcza: igati levinud-loetav leht, keegi neid ei suukorvista.
Risti vastupidise suunaga lehtedest tuleb pähe ülikonservatiivne Najwyższy Czas! – sel ei ole nii head reputatsiooni, vähemalt kvaliteedikontrolli mõttes.
Krister Parise meelest seisneb tegelik sõnavabadus selles, et kõik mõtlevad-kirjutavad täpselt ühte moodi. Kõigil teatud riigis (nii nagu teatavasti meil, erinevalt Poolast ongi) peab olema sama globalistlik-progressistlik-kultuurimarkistlik suunitlus: ja “sõna ongi vaba”.
:)))