On masendav vaadata, kuidas putinism nakatab aina rohkem eesti konservatiivset keskkonda. Ja eesti rahvuslastele ei jäägi enam poliitilist väljundit, kui isegi Riigikogus istub EKRE hea, terase ja haritud esimehe kõrval tige vene šovinismi maaletooja. Nii kui ta sinna istus, nii hakkas võimas erakond raginal lõhenema.
Tegemist on eesti rahvusluse sihipärase poliitilise nakatamisega asjaga, mis on koroonast sada korda agressiivsem. Ma ütleksin, et tegemist on sihiliku nakatamisega vaimse kooleraga. Selline eluterve nähtus nagu rahvuslus hakkas asenduma mingi keskaegse religioosse obskurantluse mudeliga, ainult et jalas on viisud. Eesti rahvuslus ei ole Moskva patriarhaadi huvide ees väljas olemine ja selle vastaste tühistamine.
Seni kuni Martin Helme paremal käel istub see, kes seal istub, ärgu tulgu mulle rääkima rahvuslusest. Ma saadaksin selle isiku sealt otsemaid akna alla ja nõuaksin tema alt vabanenud istme väljavahetamist, sest need jõud paneksid loomavagunitesse esimestena nii Helmede perekonna kui ka kogu EKRE valijaskonna. Hea härra Martin peaks ju mäletama, ma rääkisin Uute Uudiste koosolekutel korduvalt, et lugude autorid peaksid artiklite alla panema oma nimed. Aga isegi paljud „arvamuslood“ ei olnud varustatud allkirjaga. See on ühelt poolt absurdne, teiselt poolt aga näitab nahahoidmise eliittaset.
Ehk anonüümsed autorid saavad iga hetk minna mõnesse teise leeri, ilma et nendel oleks rahvuslase või ekrelase maine man. See on tegelikult nii naljakas – vapper tänitamine võsast. Meie poolt nii raskelt kritiseeritud peavoolumeedia on nägude ja nimedega meedia. Jah, nad kirjutavad palju jama, aga nad kirjutavad sellele jamale alla oma nimed, esinevad oma päris näoga ja vastutavad kirjutatu eest. V.a. „juhtkirjad“ – žanr, mida ma sügavalt põlgan, kuna siis peidab mingi argpüks ennast kogu toimetuse selja taha ja teeb oma väidete kaasosalisteks kõiki kolleege, nagu tegid Pravda ja Izvestija kaasosaliseks terve „nõukogude rahva“. Pidagem meeles, et juhtkirju kirjutatakse alati konkreetsete inimeste poolt, kes lasevad kirjutamise ajaks valvekaameratesse mahapestavat aerosoolvärvi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile siin praegu rääkida.
Märgates putinismi imbumist meie kalli Eesti isamaa organismi konservatiivide kaudu, pean avalikustama ühe näite, millest ei oleks rääkinud, kui ei oleks sattunud peale paarile kommentaarile FB-s, kus mind rünnanud loo autorile – ei mäletagi, kas see oli suur või väike Peeter, aga kindlasti üks kahest VV-st – avaldasid solidaarsust ja kiitust Maksim Rogalski ja Rodion Denissov.
Siis tulidki meelde mõlemad need inimesed: tegemist on venekeelse Objektiivi endiste peatoimetajatega. Tahtsite seda? Hea küll, räägime siis.
Rogalski oli see, kellega Martin Helme pidas töövestluse enne minu kutsumist Uutesse Uudistesse. Martin rääkis meie esimesel kohtumisel ausalt ära, et Rogalski küsis oma töö eest sellist palka, et erakond oleks pankrotti läinud. Mina võtsin seda, mida pakuti, nii et heal Martinil kerkisid imestusest kulmud.
Ja siis saigi Rogalskist Objektiivi vene versiooni peatoimetaja, tõenäoliselt leiti seal Martinil puudu jäänud rasked tuhanded. Ütlen kohe, et härra Rogalski aegne vene Objektiiv oli heal konservatiivsel tasemel, väärikas eesti väljaanne vene keeles. Tegime isegi natuke koostööd (kui toimetajale meeldis mõni minu poolt eesti Objektiivis avaldatud lugu, pöördus ta minu poole tõlkimispalvega, spetsiaalselt artikleid ma vene väljaande jaoks ei kirjutanud). Mõlemad täpsed ja punktuaalsed mehed, seega ei tea, miks härra Rogalski nüüd rõõmustab, kui minu kohta avaldatakse ülimat vaenulikkust. Ju siis oskas ta neid tundeid varem peita koostöö nimel. Pean sellisest professionaalsusest lugu.
Rogalski oli ka poliitikas: ta kandideeris IRL-i ridades 2015. aastal Riigikokku, kogus 278 häält, lahkus erakonnast ja läks Põhja-Tallinna linnaosavalitsusse avalike suhete nõunikuks siis veel keskerakondlase Raimond Kaljulaidi alluvusse. Ehk siis vene Objektiivi esimene toimetaja oli keskerakonna ehk Jedinaja Rossija liitlase taustaga, Stalnuhhini ja Toomi võitluskaaslane.
Siis aga vahetus Objektiivi vene versiooni peatoimetaja ja minu poole artiklite asjus rohkem ei pöördutud, mina ise aga loomulikult midagi ei pakkunud, mul pole sellist kommet ja ka tööd oli niigi üle pea.
Paar korda vaatasin vene versiooni puht professionaalsest huvist ja imestasin, et miks uus toimetaja Rodion Denissov reklaamib Kaliningradi festivale ja saadab ajakirjanikuna seal esinenud vene ansambleid Tallinnast. Kusjuures see Venemaa patriootlik festival toetas ametlikult „sõjalist erioperatsiooni“ Ukraina vastu ja pöördus abi saamiseks FSB-sse (vt. kuvatõmmist). Ja siis hakkas vene Objektiiv muudkui avaldama Sputniku töötajate lugusid.
Tegin siis Meediakriitikat ja rääkisime Andri Kiigega filmimise eel ja järel igasugustel teemadel. Mainisin ka seda, et vene Objektiiv avaldab Sputniku meeste lugusid (kes teab, mida see tähendab, saab aru, mis tegelikult toimus).
Andri on legendaarse ETV poliitkommentaatori Simon Joffe lapselaps ja üks vingemaid Eesti patrioote, keda olen tundnud. Ta astus Kaitseliitu ja ajas õiget asja. Nüüd on ta ERK juhatuses ja peab endale aru andma, et koos temaga astus parteisse ka saade Meediakriitika ise (meie koostöö katkes varsti peale seda, kui ta ütles mulle, et Meediakriitika on sõltumatu saade ja et ta ei saa jätkata minuga koostööd, kuna ma astusin EKRE-sse ja kandideerin valimistel. Kohe pärast minu lahkumist asendas mind samuti EKRE liige, kes kandideeris samadel valimistel.)
Andri reageeris sellele Sputniku imbumisele Objektiivi nii, nagu ausale eesti inimesele kohane, ehk vihastas ja ütles, et ma pean sellest kindlasti rääkima Markus Järvile. Ma keeldusin, sest olen eluaeg töötanud üksinda ja mul ei ole kunagi olnud ei tungi ega vajadust minna ülemuste juurde mingi kolleege puudutava informatsiooniga.
Paari nädala pärast Andri küsis, et kuidas selle looga on – kas ikka avaldatakse neid GRU-ga seotud autoreid (siinse Sputniku peatoimetaja Tšerõševa on juba aastaid Eesti kohtu poolt tagaotsitav ja tegutseb praegu Venemaa poolt okupeeritud Ukraina territooriumidel propagandistina). Ma ütlesin, et avaldatakse jätkuvalt. Meie järgneva jutu iva oli see, et varjata sellist infot teadlikult Objektiivi peatoimetaja eest on tegelikult tema alt vedamine, sest härra Järvi vastutab kogu väljaande, nii eesti- kui ka venekeelse sisu eest. Andri küsis, et kas ta võib siis ise sellest rääkida Järviga, ja ma olin nõus, ja et minule võib ka viidata, aga ise ma ei räägi.
Tulemusena jäi paari „sputnikumehe“ lugude avaldamine katki, teised samaväärsed aga jätkasid ilmumist. Lõppes asi aga sellega, et järjekordse annetuskampaania kestel kogus eesti Objektiiv traditsioonilised 75 000 eurot, vene versioon aga mõnisada, täpselt ei mäleta, kas 300 või 400, sedagi üksikannetusena. Ja läks ilmselt sellepärast hingusele, sest annetused on ju paremad väljaannete mõjukuse näitajad, kui eesti ersatssotsioloogia jama.
Aga nii tuuaksegi Eestisse ka eestlaste enda, iseäranis konservatiivide kätega putinism. Riiklik ETV+ oli aastaid juhitud vene kuritegeliku autoriteedi kaasa poolt, keda vahetati välja Putini alama vastu, seega Jana Toomi ja vene sõjaseriaalide ohjeldamatu näitamine jätkus. Vene Delfi umbkeelsed töötajad on peaaegu tervenisti Tšeljabinskist, kusjuures peatoimetaja oli aastaid ETV+ tollesama endise peatoimetaja kaasa, kelle autot tegelikult rüüstati Tallinnas.
Vaatasin täna Rodion Denissovi kohta käivat avalikku teavet internetis ja olin, nagu armastavad väljenduda venelased, впечатлён. Tegemist on „vene maailma“ täiesti paadunud aktivistiga. Tegin paar kuvatõmmist.
Tema kaasamises Objektiivi mängis kindlasti rolli seos sellise väljaandega nagu „pravoslavije.ru“ ehk siin tulebki mängu meie marginaalkristlike konservatiivide lömitamine agressiivse Moskva patriarhaadi ees ning selle huvide ees seismine Eestis.
„Sotsioloogid juba tegid avalduse, et mitte kunagi varem ei olnud sallimatuse tase meie maal nii kõrge. Ärgem unustagem, et juba peaaegu veerand sajandit sisendatakse eestlastele, et iga mitte-eestlane on vaenlane… Kardan, et Vao põgenike ajutise majutuse keskuse süütamine on vaid esimene pääsuke. Tulevad ka veelgi kiskjalikumad „röövlinnukesed“,“ pajatas Objektiivi vene versiooni peatoimetaja „Pravoslavije.ru“ väljaandele.
Kui härra Järvi väidaks, et ise ka ei teadnud, keda võttis tööle, siis ta kas valetaks või siis oleks peatoimetajana ebapädev. On olemas muidugi ka kolmas variant – et eesti konservatiivile sobis inimene, kes süüdistas eestlasi sallimatuses, süüdistas neid Vao keskuse süütamises ja pooldas sisserännet võõrastest kultuurides.
Kuidagi ei klapi eesti konservatiivide tõekspidamistega, kuigi tekkib nüüd küsimus, kas mingi siinse marginaalse usuringkonna esindajad saavadki olla eesti konservatiivid.
Lömitamine suurvene okupandi ees ei tähenda ei rahvuslust ega konservatiivsust.
Seda räägin teile mina, venelane, kes on veendunud, et ainuõige lipp Pika Hermanni tornis on sinimustvalge.
Ja nii jääb. Paraku mitte tänu rahvuskonservatiividele.
Ivan Makarov