Venemaa ründab (viide: https://www.youtube.com/watch?v=stmRvF32i80) Kiievit Kinžallidega. 19 hukkunut. Nende seas 4 last. See uudis ilmus 28. augustil. Juba kolm aastat ja 187 päeva hävitab Venemaa Ukrainat, tema rahvast, keelt ja kultuuri. Venekeelne Delfi lööb Eesti ühiskonda südamesse, õõnestades meie põhiseadusliku korra alustalasid ja turvatunnet silmitsi Venemaa poolt lähtuva agressiooniga – see on riik, mis peab juba neljandat aastat terroristlikku sõda Ukraina vastu. See on Eesti reaalsus. Vene Delfi saboteerib hariduse üleminekut eesti keelele. Kaitseb Nõukogude okupatsiooni sümboleid ning Venemaa ja Valgevene kodanike hääleõigust Eesti kohalikel ja parlamendivalimistel. Valitsuse nõuet, et Eesti Õigeusu Kirik eralduks Moskva patriarhaadist, mis nimetab sõda Ukraina vastu „pühaks“, nimetab Delfi tagakiusamiseks (viide: https://rus.delfi.ee/statja/120331288/sleduyushchim-shagom-gosudarstva-stanut-zhuchki-na-kuhnyah-zhiteley-estonii). Sellele julges tähelepanu juhtida Isamaa esindajast Riigikogu liige Riina Solman. Oma Postimehes ilmunud artiklis (viide: https://arvamus.postimees.ee/8310548/riina-solman-miks-ei-julgeta-vene-keeles-tott-raakida) küsib ta, miks vene meedia – eeskätt RusDelfi, mis on kolmandat aastat järjest saanud Kultuuriministeeriumilt rahalist toetust – loob venekeelsele lugejale teise reaalsuse, kus Eesti ühiskonnale olulised teemad on kas moonutatud või sootuks puudu.
Soonvald ja tõde
Riina Solmanile kiirustas vastama Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald, kes sisuliselt ei vastanud ühelegi küsimusele, taandades kõik tühjale demagoogiale (viide: https://epl.delfi.ee/artikkel/120399108/urmo-soonvald-tana-mangid-saksofoni-homme-reedad-kodumaa-ehk-kuidas-isamaalased-eelistavad-valimust-sisule). Tema väide, et Vene Delfi peatoimetaja Andrei Šumakov kirjutas 2022. aasta mais (kolm kuud pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse) emale Venemaale kirja, kutsudes telekat välja lülitama (viide: https://epl.delfi.ee/artikkel/96573717/kiri-emadepaevaks-venemaale-rusdelfi-peatoimetaja-andrei-sumakov-ema-lulita-televiisor-valja) ja andes sellega oma panuse Eesti vabadusse, purunes lihtsa fakti ees: Šumakovi kiri ilmus ainult eesti keeles. Vene keeles see ei ilmunudki ning Šumakovi ema Tšeljabinskis ei tea tänini, mida poeg talle öelda tahtis. Soonvaldi märkus, justkui oleks Andrei Šumakovi auto klaasid Venemaa tellimusel sisse löödud, ei vasta tegelikkusele: seesama Soonvald kirjutas 2024. aasta detsembris, et auto kuulub Šumakovi endisele abikaasale Darja Saarele (viide: https://epl.delfi.ee/artikkel/120345910/urmo-soonvald-harra-president-sojast-ja-ohust-mitteraakimine-on-ju-alistumine). Pole ju saladus, et Šumakovil puuduvad juhiload ja auto, mis Delfi peatoimetajat ei häiri: otsekui kuningas Midas muudab Šumakov kõike, mida ta oma eri kehaosadega puudutab, enda omaks. Eesti lipu puudumist RusDelfi logol 20. augustil – taasiseseisvumispäeval – selgitas Soonvald „tehnilise tõrkega“. Kuid „tehnilise tõrkega“ ei suutnud ta selgitada, miks vene toimetus avaldab päevast päeva materjale, mis ei peegelda Eesti reaalsust, ent sobituvad kenasti Kremli šabloonidesse. Solman tõstatas ka küsimuse RusDelfi artiklisarja „OKUPATSIOONI NÄGU“ kohta, kus autor Vassilissa Ossipova (pseudonüüm) jutustab venekeelsetele lugejatele elust Venemaa poolt okupeeritud Ukraina aladel. Mariupolit ja Krimmi käsitlevatest tekstidest jääb mulje, et suurim mure Venemaalt puhkama saabunud turistidele on katki läinud dušš, vee- ja elektrikatkestused ning Ukraina droonid, mis ründavad Kertši silda. Lugejal kujuneb ettekujutus, justkui oleks okupatsioon normaalne – vaid wifi ei tööta igal pool. Tekstides ei ole sõnagi sellest, kuidas Vene okupatsioon algas, ega sellest, kuidas neil aladel inimesi vangistatakse, piinatakse ja tapetakse. RusDelfi pöörab oma näo ära okupatsiooni tõeliselt näolt ning venelaste poolt koletuslikul kombel surnuks piinatud ajakirjaniku Viktoria Roštšina vari ei koputa nende südametele.
Ustavatest Vene kodanikest koosnev „eesti“ toimetus
Toimetus, kuhu kuulub kaheksa Venemaa kodanikku (sh Ilja Ber, kes on arvel eesti uurivas toimetuses, kuid avaldab Vene Delfis) ja üks Valgevene kodanik, kes töötas varem Lukašenka režiimi ajalehes „Zviazda“, ei sea oma töö fookusesse Ukraina sõja kajastamist, Vene narratiividele vastuseismist ega Eesti Vabariigi väärtuste toetamist. Toimetus tegeleb Kremli narratiivide süstemaatilise levitamisega, tegutsedes „pehme jõuna“. Tšeljabinskist pärit Andrei Šumakov, ETV+ endise peatoimetaja Darja Saari endine abikaasa, kellega nad lahku läksid ja kes 24. veebruaril tekitas skandaali sellega, et tõi meie riigi tähtsaimale pidupäevale presidendipaariga kätlema kergete elukommetega naise (tõsi, selgus, et Šumakov suudab maine ära rikkuda kellel tahes – mitte ainult prostituudil, vaid ka Delfi Meedia omanikul Hans H. Luigel) (viide: https://elu24.postimees.ee/8200212/vale-delfi-ru-peatoimetaja-pruuti-sai-veel-sel-teisipaeval-eskordina-tellida-s-umakov-mina-tean-et-ta-tootab-kiievis-raamatupidajana), on mitu aastat tegutsenud meie riigi julgeoleku kahjustamiseks. Näiteid: – Andrei Šumakov oli vastu Kremli kanali „Sputnik“ sulgemisele Eestis, võrreldes olukorda Venemaa Putini-vastaste meediaväljaannete (nagu Meduza) tagakiusamisega. (viide: https://epl.delfi.ee/artikkel/92996673/vene-pilk-andrei-sumakov-kuidas-euroopa-sputnikule-kaotas) – Šumakov selgitas, miks venelased ei tunne kaasa 1941. aasta juuniküüditamise ohvritele, märkides, et Stalini isik on lahutamatult seotud sõja ja võiduga fašismi üle, kuid ei kirjutanud sõnagi sellest, mida nõukogude „vabastamine“ endaga eestlastele kaasa tõi. (viide: https://epl.delfi.ee/artikkel/93632143/vene-pilk-andrei-sumakov-miks-venelased-juunikuuditamise-ohvritele-kaasa-ei-tunne) – Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse võttis Šumakov autorina tööle Anna Bõkova – Venemaad teeniva kollaborandi Anatoli Šarii kaastöötaja. Bõkova kirjutas RusDelfile isegi pärast seda, kui oli selge, et ta on “Mirotvoretsi” kollaborantide nimekirjas. – Šumakov kaitses Narva tanki, tekitades lugejates mulje, justkui puuduks Eesti ühiskonnas konsensus Nõukogude okupatsiooni suhtes ning okupatsiooni tingimustes olnuks üldjoontes päris hea elada (viide: https://rus.delfi.ee/statja/120046368/mnenie-dlya-teh-kto-v-tanke). „Muidugi on olukord tankiga palju keerulisem kui haakristiga. Esiteks ei ole Eesti ühiskonnas isegi 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist tekkinud konsensust Nõukogude okupatsiooni suhtes. Seda pole mitte ainult Kirde-Eestis. Näiteks meie arvates on Nõukogude okupatsioon halb. Kuid paar päeva tagasi avati Kambjas mälestusmärk maadleja Johannes Kotkase olümpiavõidu 70. aastapäevaks. Kui keegi on unustanud, siis sai Kotkas selle võidu NSV Liidu koondise koosseisus Stalini ajastul. Ja hiljem õnnitles Stalin teda isiklikult,“ kirjutab Šumakov. – Šumakov kirjutas agressiivse vastuse ERRi ajakirjanik Rene Kundlale, kes püüdis oma loos selgitada, kes on tiblad (viide: https://rus.delfi.ee/statja/120395889/kolumnist-err-reshil-obyasnit-kto-takoy-tibla-poluchilos-otvratitelno). Šumakov asus oma rinnaga tiblade kaitsele (tahaks loota, et tiblade kaitsmine ei ole toimetuse ametlik seisukoht) ning, taunides väidetavat eesti „rassismi“, näitas end antisemiidina, võrreldes Eestis elavaid venelasi juudi rahvaga, keda kogu ajaloo vältel on taga kiusatud ja pogrommidega karistatud, kes elas üle Holokausti ning oli 7. oktoobril 2023 HAMAS-e terroristide ränga rünnaku ohvriks.
Valgevene–Eesti sõprussild
Mitte Šumakovist üksi ei koosne RusDelfi toimetus. Marina Begunkova, kes töötas Valgevene võimumeelses ajalehes „Zviazda“ ja kolis 2020. aastal Eestisse, ei armasta meenutada oma kolimise põhjuseid ning on väitnud, et lahkus justkui Lukašenka režiimi tõttu. Ometi kummutab ta selle omaenda loos, kus arutleb, kas Eesti on valmis valgevenelasi vastu võtma: ta tunnistab, et kolis Eestisse, sest tema abikaasale (Venemaa kodanikule) pakuti siin tööd (viide: https://rus.delfi.ee/statja/120258819/mnenie-lyudi-bez-rodiny-gotova-li-estoniya-k-kulturnomu-mnogoobraziyu-belorusy-gotovy). Protestiloo müüt varises tolmuks. Ta kirjeldab ka isa reaktsiooni: kui isa kuulis, kuhu ta plaanib kolida, lõi ta käega: „eeh, natside juurde“. Ja kuna isa natside juurde ei lasta, käib Marina igal aastal vanemate juures. Hoolimata „kohutavast režiimist“, mille eest ta väidetavalt Eestisse varjule tuli. Marina Begunkova on end leidnud uues rollis – nüüd on ta meie riigi hariduse ekspert ning räägib ühiskonnale keelereformi nõrkadest kohtadest. Inimene, kes ei ole saanud mingit haridust ega valda riigikeelt, võtab enda peale mentori rolli, kes osutab riikliku koolihariduse puudustele. Begunkova sulest ilmuvad materjalid, millest jääb mulje, et eesti keel tekitab lastele psühholoogilise trauma (viide: https://www.delfi.ee/artikkel/120378978/ukrainlastest-vanemad-ja-lapsed-on-pahased-tallinna-kooli-opetaja-peale-parem-olla-rakettide-all-kui-tagasi-klassis), ja üks Ukraina põgenik kurdab, et tema laps sõidaks parem tagasi Ukrainasse rakettide alla kui õpiks Eestis: „Ma kirjutasin nii: Milleks te viite mu lapse frustratsioonini? Kas te mõistate, et võtate ära igasuguse tahtmise? Ta tuleb koju ja nutab, ütleb, parem sõidan Ukrainasse rakettide alla; mida ma ka ei teeks, saan ma ikkagi kahe. Milleks, ema, ma siis nii pingutan ja istun südaööni? Ma ei taha oma last psühholoogiliselt traumeerida. Tal on niigi omad traumad, sest ma viisin ta ära sealt, kus pommitati. Ma tulin spetsiaalselt Eestisse, et anda tütrele uus elu, kaitsta teda pommitamiste eest.“ Mul on raske ette kujutada, et kellegi jaoks võiks eesti keele õppimine olla võrreldav Venemaa pommitamistega ning et ükski ema sooviks oma lapsele sellist saatust.
„Õnnitlesid“ Eestit
Vene Delfi töötaja Artur Izumrudov kirjutas 20. augustil, Eesti taasiseseisvumispäeval, loo, mis põhines grupi „Venekeelne Eesti“ postitusel: väidetavalt pakub Kaitseliit Tallinna teletorni territooriumil Eesti lastele võimalust tulistada karikatuure, millel on kujutatud Vene sõdureid orkidena (viide: https://rus.delfi.ee/statja/120398496/estonskim-detyam-predlagali-strelyat-po-karikaturam-soldat-rf-v-obraze-orkov-kaytseliyt-net-u-izobrazheniy-byla-drugaya-cel). Izumrudovi tekstis puudub kriitiline analüüs; autorit ei häiri ei see, et keegi ei anna laetud relva väljaõppeta inimesele, rääkimata lapsest, ega ka see, et „märklaud“, nagu loos väidetakse, ei saa olla kinnitatud telgi kangast seinale. Tema küsimus Pirita linnaosa vanemale Ivan Lavrentjevile – „Aga kuidas te ise hindate, kui eetiline see oli, arvestades, et riigis elab palju Venemaa kodanikke? Kas see ei tekita rahvuste vahel vaenu? Olgu, ehk rippusid pildid lihtsalt atmosfääri loomiseks ja lapsed nende pihta ei tulistanud, kuid ometi justkui süstiti mängulises vormis mõtet: need on teise riigi inimesed, kelle pihta võib tulistada“ – suunab lugeja mõttele, et sellised pildid on rünnak kohalike venelaste õiguste ja turvatunde vastu ning katse külvata rahvustevahelist vaenu. Peaaegu neli aastat kestva Venemaa täiemahulise sõja põhjustest Ukrainas ja sellest, kui palju Ukraina lapsi on Venemaa tapnud, Izumrudov lugejale ei räägi. Izumrudovi tekst ilmus üksnes vene keeles. Kellele ja milleks sellist reaalsust luuakse – küsimus on endiselt lahtine.
Milles tegelikult seisneb RusDelfi funktsioon?
Tulemus on nukker: venekeelses Delfis on Kremlile sobivad narratiivid tugevnenud, lugejale edastatakse mitte Eesti, vaid pehmem, Eestis elavale venekeelsele inimesele kohandatud pilt reaalsusest. Selles lahjendatakse või õigustatakse Venemaa agressiooni Ukraina vastu, Nõukogude okupatsioon Eestist ei paista enam ühemõtteline kurjus ning Venemaa okupatsioon Ukraina aladel normaliseeritakse. Eesti püüdlusi kaitsta oma keelt ja julgeolekut kujutatakse tagakiusuna – vene keele, kultuuri ja kiriku vastu. RusDelfi tegutseb Kremli „pehme jõu“ vahendajana, kujundades venekeelse auditooriumi seas muljet, justkui Eesti Vabariigi väärtused ei omaks tähtsust. Selline lähenemine ei õõnesta üksnes ühiskondlikku usaldust ja ühtsust, vaid nõrgestab ka meie ühiskonna vastupanuvõimet Venemaa hübriidrünnakute ees.
Vaadake okupatsioonile näkku, Hans Luik!
Kaupo Raudrohi
31. august 2025
Aitähh, arkikli eest, see ju ammu teada, et russki delfi russki, samas ka eessi meedia täis russkist, mailist fatsebookini, eestist ammu saanud russki mir, eile vaatasin youtobist väikest verat 1988, pioneer olin sai ka kinos vaadatud, sex, kaif film, ehtne russki mir, nüüd pea 40 aastat hiljem eestis, sama tants, ainuke vahe, et ka peded ja pedofiilidest vahet ei tehta, mis peamine, 3 aastat tagasi pidi Putin surnud olema ja Trump eelmise nädala teispäevast. Olgu, mis on, aga
Hitleri vaim elab. Samas, kus on nüüd need isamaallased, et vaenlane üle Narva jõe viia, vaikus, Reinsalu mõla on nagu 500e saja meetrine tuulik keset Matsalu ,sahin käib, aga tulemusi pole.
Kuradi hea elu ikka, tahan, olen rahandus minister, tahan, olen Brüsselis mingi asjapulk, muudkui tahan ja saangi, kurat, oleks mul ka niimoodi, et traktoristi ameti vahetaks presidendi vastu, aaa, kus sa sellega, enne vaja ju haridusminister Tartu linnapeaks saada ja jÜrka tiktoki staatr, Tallinna, Terras, tiktoki puuriit, minister, mul on hea meel, et see riik perse kursil on, sest, kui oleks spetsialistid, kes see ikka rikast riiki tahab, nõukogude süsteem toimib täiega, kuna nüüd leiutati uus seadus vastu nõukogude liidule, on, homo seadus, ehk, see asi ikka nii hull pole, aga vaat, et ikka on, inglise tüdrukud käivad nugade, kirvega ringi, et neid moslemeid eemale peletada, eile, Mustamäel Vilde teel lasin õhukaga neegrile perse, et 12.aastat tüdrukut päästa, kas ma nüüd olen fasist, rasist, 12, aastane tüdruk piprafist, Kas tõesti, peab putini juurde minema ja tuumapommi paluma, asi lõhnab selle järgi, pole riiki, pole ka probleemi, aga nii see asi kesta ei saa, kui ebaseaduslik immigrant on tähtsam, siis parem, kui seda euroopat polekski, kellele neid värdjaid haritud valgeid EKRE valijaid ikka vaja on, parem loll neeger, moslem ja reform, e200 taas võimul, siis ka raha sitaks…Asi toimib…Ivan, nii palju võin õelda, egas sind pudru kausile võeta, kuna teenisid varem prigozineid, nüüd paar head sõna oravatele, sitamaja taha viiakse, kuul pähe, jürgen ja siim teevad sulle ärtust ära, kuna sa reetsid neid, ehk kodumaa reetur., Soovitan vehkat teha, enne, kui hilja.