Eilsel riigikogu istungil kell 15.13 pöördus värske ja samas ammune keskerakondlane Peeter Ernits esimehe poole küsimusega:
„Hea juhataja! Me mõlemad oleme olnud ajakirjandusjuhid. Praegu on juba Eesti Ekspressi juba tsiteeritud juba kuuel korral ja ma arvan, juba tuleb veel, kaheksa korda vähemalt. Et kas ei tundu sulle, et see on natuke ebaproportsionaalne, kuidas üks meediaväljaanne õigel ajal avaldatud artikliga nii-öelda tegelikult juhib Eesti riiki? Kas on seda varem ka olnud ja kas peaks sellele järgi andma?“
Juba, jah, juba päris jube juba hakkab juba… Kuna see kõneleja oli olnud „ajakirjandusjuht“, mõne ime siis, et meie ajakirjandus on nüüdseks niivõrd sügavas, põhjatus, õõvastavas, mustas elevandi p….s.
Härra Ernitsa sugune mõttehiiglane ja verbaalne virtuoos istus kunagi Vene riigiduras, nimeks Vassili Šandõbin. Ta oli pärit külast, kus kirjaosklik oli üksainus inimene – tema isa vanem vend Filipp. Teine isa vend Pavel oli puusepp ja sai kuulsaks selle läbi, et meisterdas Budjonnõi jaoks õllekruusi, millega Tšapajevi kolleeg jäi ülimalt rahule.
Rahvasaadik Šandõbin oli mõistagi kõrgeealine ja esindas Zjuganovi komparteid, lastes kuuldavale vahel selliseid pärle, et Tšernomõrdin kahvatub. Ühel korral pajatas Šandõbin riigiduras pikalt ja seosetult sellest, kuidas proletaarlased võtavad punalipu ja viivad selle Kuule. Kui ta jõudis selleni, kuidas töörahvas teeb selle lipuga tiiru ümber Kuu, katkestati teda ebaviisakalt.
Šandõbini ja Ernitsa vahel on kaks põhilist vahet: Šandõbin on manalamees, Ernits mitte. Teine erinevus – Šandõbini pea oli kiilakas nagu piljardikuul, Ernitsa oma on selles plaanis veel arenguvõimeline.
Sellega erinevused piirduvad.
Ivan Makarov
17. juuni 2025