Paljud mäletavad vene kodanikku, kes tuli p.resident Karise vastuvõtule koos tellitud prostiga. Mul on absoluutselt poogen kod. Karise tunnetest, keda pole keegi presidendiks valinud, v.a. käputäis kuluhüvitisi kuritarvitavaid riigikogujaid, kuid tegemist oli siiski eesti inimeste raha eest peetava Eesti Vabariigi aastapäevaga, miks kutsutakse sinna igasuguseid estofoobe? Kui on selline vajadus, siis telligu järgmine kord see paarike endale koju, miks peavad kõik eestlased seda vaatepilti nautima. Kummaline p.resident – kord KGB kuulsusega mees nõunikuks, kord tellitav naine aukülaliseks. Häbi!
Vene Delfi juht on moodustanud toimetuse tosinast vene kodanikust, põhiliselt tema kodulinnast Tšeljabinskist pärit, pluss Valgevene armee endine korrespondent, kes nüüd pidevalt Eestit, eestlasi ja eesti keelt meie raha eest sarjab.
Kuna meie valitsus maksab vene Delfile, mis on erameedia, sadu tuhandeid toetust aastas, siis venestajatest reformarid kahesajatajatega mätsivad kõik selle „ajakirjandusliku“ koloonia sigadused kinni, ka eriteenistused mängivad väga kummalist mängu. Eile võttis sel teemal sõna hea Riina Solman oma arupärimises avalikkusele eksitava info edastamise kohta, nr 765:
„Ütlen kohe ära, et minu koostöö ja kaastöö on meie julgeolekuasutustega ja Siseministeeriumi kolleegidega olnud väga hea. Olen ise töötanud aastatel 2019–21 Siseministeeriumis rahvastikuministrina ja kõik kokkupuuted alates 2007. aasta pronksiööst, hilisemas ajas siis, nagu ma märkisin, Siseministeeriumis rahvastikuministrina ja ka edaspidi riigisaladuse luba tehes on olnud eranditult väga head ja positiivsed. Ma olen uhke, et meil on olemas sellised sisejulgeolekujõud, et me saame rahulikult teised oma tööd teha ja teame, et Eesti on kaitstud. Aga ka kõige paremates peredes vahel juhtub, et eksitakse, tehakse vigu. Teate, mis on kõige parem? Vigade puhul on see elementaarne, et neid saab alati parandada. Ja mis puudutab meie siis nii-öelda jõuministeeriumi või jõuasutusi, kui nii tohib märkida, siis nemad kontrollivad meid, saavad meid sanktsioneerida, mistõttu nad eeldavad, et meie käitume korrektselt, õiguskuulekalt. Ja arvan, et ainuüksi sellepärast, aga ka inimlikult vaadates peavad nad ka ise olema laitmatud ja ilmeksimatud.
Minu arupärimine puudutabki seika, mis puudutab eksitust, mis on alguse saanud ilmselt meie meediast, meediakanalitest. Nimelt, avalikkusele on 2023. aasta detsembris ja sellele järgnenud kuudel korduvalt kinnitatud, et kriminaalpolitsei koostöös Kaitsepolitseiametiga uurib Eesti Vabariigi endise siseministri Lauri Läänemetsa ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi autode lõhkumist, mis toimus ööl vastu 8. detsembrit.
Kaitsepolitsei 2024. aasta aastaraamatus märgitakse, et juhtunu puhul võib olla tegemist Vene eriteenistuste poolt koordineeritud hübriidoperatsiooniga, mille eesmärk oli Eesti ühiskonnas hirmu ja pingeid külvata. Samal ajal on mitmes avalikus allikas, sealhulgas ka Delfi peatoimetaja Urmo Soonvaldi ja ERR-i ajakirjaniku Sofia Suhhareva väitel kinnitatud, et Šumakovi nimele ei ole registreeritud sõidukit, tal puuduvad juhiload ning et rünnaku objektiks olnud auto kuulus ja kuulub tänaseni hoopis tema toonasele abikaasale Darja Saarele.
Samuti on teada, et sama öö jooksul rünnati samas piirkonnas, kus toona väidetavalt Šumakov siiski elas, veel ühte sõidukit, kuid asi lõpetati kiiresti, viidates koosseisu puudumisele. Avalikkusele jääb arusaamatuks, kas ka nende puhul on tegemist seotud intsidentidega või mitte. Või veelgi enam, kui Vene eriteenistusel oli kavatsus rünnata lisaks Läänemetsale ja Šumakovile ka Eestis teisi isikuid, siis tekib küsimus, miks me ei ole sellest avalikkuses kuulnud, kes need inimesed olid või miks selline teave üldse peab olema saladuses. Ning selgusetuks jääb, kas saame olla kindlad, et eelmine siseminister Lauri Läänemets ei kasutanud seda intsidenti oma poliitilise kasu eesmärgil hoopis, sest teadaolevalt sõitis minister toona riigile kuuluva autoga koos autojuhiga. See ei ole muidugi vabandus, et rünnatud auto oli pere käsutuses, see on samuti väga kahetsusväärne, kui ministri peret, perekonna käsutuses olevat autot rünnatakse. Aga siinkohal võib-olla poliitilisele ministrile väike osundus, et vähemalt mina ei läheks sellega avalikkuse tähelepanu kerjama.
Ja seepärast ma küsingi tänase siseministri hea Igor Taro käest küsimusi vastavalt eelpool toodule. Kas see oli teadlik eesmärk riigiasutuste poolt informeerida avalikkust nii, et jäi mulje, nagu oleks rünnatud ajakirjanik Andrei Šumakovi autot, kuigi see auto kuulus tegelikult tema endisele kaasale, kes elab teisel aadressil, ning Šumakovil ei ole ju teadaolevalt juhiluba ega sõidukit? Veel ma küsin, miks kapo aastaraamatusse sattus see väide, et rünnati Andrei Šumakovi autot, kui auto kuulus Darja Saarele ja korrektne oleks kirjutada, et rünnati Darja Saare autot. Ja miks ei ole avalikkusele siiani esitatud täpsemat teavet selle kohta, kes olid teised isikud, keda Vene eriteenistus väidetavalt sihtmärgiks pidas? Ja kuidas põhjendatakse samal ööl samas piirkonnas toimunud auto ründamisi? Kas need olid või ei olnud seotud väidetavate Šumakovi ja Läänemetsa sõidukite lõhkumisega? Kas on välistatud võimalus, et juhtunust avalikkuse teavitamine, just nimelt Šumakovi nime esiletõstmine, kuigi rünnati tema endise kaaslase autot, võis olla hoopis teadlik manipulatsioon? Kuidas te hindate tagantjärele kommunikatsiooni täpsust, ausust ja läbipaistvust, mis selle juhtumi käsitlemisel avalikkusele on pakutud, ja miks on väljastatud sedavõrd vastukäivaid signaale? Aitäh!“
Siseministri Igor Taro vastus oli nii jultunud ja mõttetu, et tsiteerin vaid ühte tema fraasi: „Ütlen kohe alguseks, et vastused saavad olla seekord lühikesed, sest tegemist on delikaatseid isikuandmeid puudutavate küsimustega ning ka veel käimasoleva kriminaalmenetlusega.“
Riina Solman:
„See lugu on veidi kummaline ja muret tekitav. Kuna te olete öelnud, et seal aastaraamatus vigu ei esinenud, ja kinnitasite, et Venemaa eriteenistus andis ülesande lõhkuda Eesti siseministri Lauri Läänemetsa ning Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi autod, siis see on niivõrd tõsine süüdistus, mida ei tohi tõepoolest kuidagi kergekäeliselt võtta. Aga siiski, kui me tahame täpsust taga ajada ja päris ausad olla, enne seda juba, 19. märtsil 2024, kirjutas ERR-i ajakirjanik Sofia Suhhareva selgelt ja ühemõtteliselt: Šumakovil puudub auto, tal puuduvad ka juhiload ning lõhutud auto kuulub tema eksabikaasale Darja Saarele. Sama kinnitas seejärel, aga siiski hiljem, Šumakovi tööandja, Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald.
Tõepoolest, mina usun, et politsei, kelle tegevus kuulub siseministri valitsemisalasse, keskendus õigele asjale, mis andis võimaluse konstrueerida selline narratiiv ohust Eesti julgeolekule, kus kesksel kohal hiilgab ka kangelaslik siseminister Läänemets poliitikuna. Tol hetkel anti piisavalt vähe teavet, mulje jäi, ei võinud olla kindel, kas see on tegelik juhtum või poliitiline lavastus. Kuna teiste autode vastu tehtud rünnakutest vaikiti, võis jääda mulje, et ametkondliku pädevuse rakendamine toimus sotsiaaldemokraadist siseministri ja mõned aastad Eestis elanud venekeelse Delfi peatoimetaja esiletoomiseks läbi selle juhtumi. Ja on raske uskuda ka minul, et Eesti Vabariigi Siseministeeriumile alluvad ametkonnad ei suudaks päriselt kontrollida, kellele kuulub üks auto. Ja auto ei kuulunud Andrei Šumakovile, vaid tema endisele elukaaslasele, kes elas teises tänavas. Seega, ma jään endale kindlaks: tegemist on vale ja eksitava info levitamisega.
Ja mida ma siinkohal küsin: kas see oli poliitiline tellimus? Kas meie jõustruktuure saab kasutada valitsuse ministrite ja ühte eesti keelt mitterääkiva vene infokanali juhi maine kujundamiseks? Me ei saa lubada olukorda, kus Eesti julgeolekuorganid või õiguskaitseasutused kaotavad usaldusväärsuse, sest nad käituvad nagu võimul olevate erakondade PR-talitus või ühe või teise inimese upitamiseks. Veelgi vähem tohib lubada seda, et ka kaitsepolitsei aastaraamat muutub poliitilise kommunikatsiooni ja poliittehnoloogide tööriistaks. Ma küsin otse: miks kirjeldati rünnakut kui Šumakovi autole suunatud tegevust, kui ta ei oma autot ega juhilube? Mis huvi pärast seda tehti?
Šumakov on muuseas tuntud oma venemeelsete seisukohtade ja Kremli jutupunktide levitamise poolest. Kas või näiteks, varasemalt on ta võidelnud Vene propagandakanali Sputnik sulgemise vastu, Kremli mõjuagentide väljasaatmise vastu ja pisendanud Eesti rahva kannatusi 1940-ndatel, näiteks suurküüditamisi. Miks endine siseminister keskendus oma avalikus kõnes ainult kahe juhtumi esiletoomisele, jättes teised samal ööl toimunud juhtumid tähelepanuta? See ei olnud kena. Seepärast võis toonasest juhtumist jääda mulje kui poliitilisest lavastusest, et siseminister saaks paista julgeolekuohu sihtmärgina ja kannatajana. Mina ei usu, et tegemist oli haldussuutmatusega. Või pigem usun, et siseminister koos oma nõunikuga proovis siin jõustruktuure kallutada poliitiliselt. Seega, avalikkus väärib veel vastuseid, mitte valikulisi, mitte kaude, vaid selgelt ja ausalt. Vigu saab alati parandada, vigu tuleb alati tunnistada ja riigi usaldusväärsus ei tohi muutuda tööriistaks võimulolijate poliitilise kasu nimel.“
Riigikogu stenogrammi tsiteeris
Ivan Makarov
17. juuni 2025