Teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister Roland Tõnisson avaldas täna Objektiivis tähelepanuväärse loo „Eestlase ja venelase suurim vaenlane vaatab neile vastu peeglist“.
Selline vastupidiseks väänatava mõttega pealkiri, sest kui ülalnimetatud isikud vaataksid korraga ühte ja samasse peeglisse, ei saaks ju nad mõlemad vaadata korraga keskelt, kuna külg külje vastu seista oleks ju vastik – ja siis vaataksidki mõlemad nurga alt, üks paremalt, teine vasakult. Ja näeksid teineteist. Vaenlastena.
Loomulikult pidas auväärne autor silmas olukorda, kui igal neist on oma peegel ja eestlase suurim vaenlane on siis eestlane ja venelase vaenlane vastavalt siis venelane ise.
Jällegi vaieldav: esiteks on ju teada, et eestlase suurim söökvaenlane on teine eestlane, venelase jaoks on aga vaenlased kõik teised, peale tema enda, vaadaku ta peeglisse või pudelipõhja. On olemas selline levinud kõnekäänd „Все враги!“.
„Eesti elanikkond koosneb praeguseks suuresti kahest vastandlikust kogukonnast – eestikeelsest ja venekeelsest. Nagu kaks vastandlikku materjali. Kummagi arvates on nemad peenem osa ühiskonnast ja „see teine” kehvem, odavam, inetum ja liigne. Eestlased peavad venekeelset elanikkonda okupantide järeltulijateks ja venekeelsed – meelsed peavad eestlasi lõpuni mättasse löömata fašistideks,“ kirjutab Roland Tõnisson.
Jällegi paljuski realistlik pilt, kuigi ei ole ju olemas „eestikeelset kogukonda“, silmas peetakse ikka eestlasi, kes on hoopis põlisrahvas ja ei ela kusagil võõrsil kogukonnana, vaid ikka enda kodus rahvusena. Aga ei hakka närima terminoloogia kallal. Lihtsalt skeem on auväärsel autoril mõnevõrra lihtsustatud: kaks antogonistlikku inimgruppi ja nende ühine vaenlane – võim. Aga ei ole ju nii: venekeelsete hulgas on arvestatav hulk estofiile, kes saavad seal hõimukaaslastelt automaatselt „russofoobi“ sildi, ja eestlaste seas on… No kuidas nüüd öeldagi: eriti viimastel päevadel tajusin ma, et paljud eestlased on moskoviidid, nagu eesti rahvuse kõrgeim esindaja Venemaal Anton Vaino.
Hea Roland Tõnisson saab kindlasti aru, et ta on ise sattunud märkamatult ersatsmoskoviitide seltskonda, ja ainult see, et olen pärit intelligentsest perekonnast, ja ka soovimatus protsessida Jakunini raha peal kaudselt liugu laskvate isikutega, takistab mul siin ja praegu kirjutada, kes tegelikult on Vooglaid, Vihuri ja teised selle „salga“ mehed. Kuigi on ju nende poolt deklareeritud, et sinimustvalge koht ei ole mitte Pikal Hermannil ega inimeste kodude seintel, vaid tolmustel pööningutel.
Tulles tagasi härra Tõnissoni tsitaadi juurde peab nentima, et kui eestlased peavadki venekeelseid üldkokkuvõttes eestlastest kehvemateks, siis põhjusega: eestlaste kultuur, intelligents, rahvuslik pärand on siin, venekeelsed aga on siia sisse rännanud põhiliselt ehitustööliste ja sõjaväelastena. Ehk ei ole nad (nende vanemad) reeglina ei kirjanikud, heliloojad ega teadlased. Üks teadlane oli, aga seegi osutus vene spiooniks (et leidlikud idioodid ei hakkaks sellest väitest kinni, täpsustan, et tegemist on ebatäpse sarkasmiga). Muide, seriaalis „Kohtumispaika ei tohi muuta“ on üks hea mõttevahetus varganäo ja intelligendi ühe sarnasuse teemal.
Paraku ei oska paljud Eesti venekeelsed elanikud korralikul tasemel isegi oma emakeelt, lugege kasvõi vene Delfi lugusid, algkool oleks nende puhul lausa kompliment. Paar päeva tagasi ilmus aga Postimehes lugu „Narva keskerakondlane: Eesti metsavennad olidki bandiidid, ammutan infot Vene meediast“, mille FB kommentaariumis edastas loo kangelane, Narva keskerakondlane, oma vastuse venekeelse täisvariandi. Lugesin ja oli selline tunne, et taolise vene keele tasemega inimesed elavad tänapäeval ehk Tadžikistanis. Seal oli nii palju õõvastavaid grammatilisi vigu, et ei pidanud vastu märkisin murdosa nendest oma märkuses ära (vt. kuvatõmmist). Eks see üks ajaraisk oli.
Aga tagasi Roland Tõnissoni loo juurde:
„Eestlastel on aeg selg sirgu lüüa ja hakata peremeesteks omal maal. Oleme küll kannatanud palju erinevate okupatsioonide all, ent praegu on eestlase suurim vaenlane tema ise. Ei ole vaja süüdistada praeguses olukorras ei rasket minevikku, ei „pedesid”, globaliste, ega „tiblasid.” … Venelastel on aeg heita endalt maha maailma valgustaja ning vabastaja enesepetlik kuvand ja teadvustada, millisena näevad teda naaberrahvad. Königsberg, Viipuri ja Narva on elavaks (õigemini poolsurnuks) näiteks sellest, mida toob endaga kaasa „vene maailm.” Ei ole vaja näha naabrites vaid kas enda ajutiselt ärakaranud pärisorje või vaenlasi – on ka muid variante. On aeg XVI sajandist ja 1945.a. võiduparaadist välja tulla.“
Kõik on õige, härra Tõnisson. Ja aitäh sellise siira ja tervikuna elutarga loo eest.
Saatan, keda seniajani otsitakse taga Pariisis, peitub detailides.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: kui pole probleemist rääkivad inimesi, siis pole ka probleemi…
Siin ei hakka isegi enam lollusi ümber lükkama, sest kallis autor, intelligent ja muidu imeline inimene, mis siis, et venelane, kustutab nii kui nii kõik vähegi teravamad kommentaarid momentaalselt.
Kustutan kommentaare, kus valetatakse ja solvatakse.