Mulle on alati meeldinud Malle Pärn. Arvasin, et nägin teda Ruja jaoks rasketel aastatel Nukuteatris, kui bänd ei tegutsenud ja Urmas, Eesti ajaloo vingeim rokistaar, oli sunnitud töötama nukkudega, oli seal vist ka korterijärjekorras, kuhu jäigi igaveseks toppama.
Ta tegi seal siiski midagi rokilaadset – nagu näiteks Ruja fonogrammidega näidendit „Gulliver ja Gulliver“, mis oli mornivõitu, aga täiesti vinge nõukogudevastane pikk muusikaline valm.
Seal nägingi laval koos tolle päris Hendrik Toompere seenioriga ka naist, keda pidasin Malle Pärnaks, aga ta oli valgeks võõbatud näoga. Arvasin, et nägin teda, aga täna tema enda kirjast selgus, et ta ei osalenud selles näidendis. Nii et ma pole kunagi näinud Malle Pärna ei laval ega päris elus, ja selles elus ei näegi, Olen avaldanud tema FB postitusi Uutes Uudistes artiklitena, kord illustreerisin lugu noore kena Malle Pärna pildiga. Kuid mingi sitapea vahetas selle pildi koledama vastu, kus Malle oli juba üsna eakas ja esines mingil poliitilisel üritusel. Muide, ilmselt toosama käsi vahetas mu UU lugudes lausa mitu korda ka noore telemehe Urmas Reitelmanni pildi, kus ta oli koos oma kolleegi Urmas Otiga, selliste piltide vastu, kus Urmas oli juba eakas ja kiilaspäine. Ma tean, kes seda tegi, tema jälg jäi veebi.
Viimasel SAPTKi meeleavaldusel oli Malle Pärna kõne kõige südamlikum ja mõjuvam, nagu ka Raimondo Laikre laul. Tookord kiitis tema esinemist Markus Järvi, samas märkides, et Tõnis Mäe tasemeni on Laikrel veel arenguruumi. Kuid neid ei saa ju võrrelda, sest Raimondo ei ole oma naha hoidja.
Aga tulles tagasi Malle Pärna juurde: aastaid loen tema südamlikke lugusid, tänane päev ei olnud erandiks – Objektiivis ilmus tema lugu „Sikud eralduvad lammastest“.
Ise ma seda kujundit antud kontekstis ei kasutaks – jutt käib liberaalisest ja konservatiividest, ja ma ausalt öeldes ei sooviks olla ei siku ega ka lamba rollis, mis sest, et Matteusel on lammastel positiivne tähendus. Aga kui padukonservatiivid tahavad lambad olla, siis jõudu selles. Eestis on praegu huntide rohkuse probleem, ise teate, nii et jääb põllumeestele rohkem neid palju kasulikumaid lambaid alles.
Igal juhul hea kolumn proua Pärnalt, kuigi varalahkunud Eino Baskin hakkaks kindlasti selle peale muigama. No mõelge ise: Varro Vooglaid ei olegi “sikk”, vaid hoopis “lammas”. Aga kõik väline ongi petlik, sõbrad.
Mul on siiski tunne, et Malle Pärn võiks natuke pingutada selles suunas, et tema lood oleksid konservatiividele kasulikumad, kui laste muinasjutud kurjast sõrgade ja sarvedega liberastist ja tema poolt sadistlikult läbikolgitavast konservatiivitallekesest.
Malle Pärn kirjutab:
„Erinevalt liberist, konservatiiv ei valeta, tema teeb mõistlikud valikud, ta on salliv ja avatud sellele, mis tema meelest on hea ja ühiskonnale kasulik, ning sallimatu ja suletud sellele, mis tema meelest, tema mõistliku analüüsi hinnangul (mitte tema subjektiivse arvamuse või tema isikliku mõnueelistuse põhjal) on halb ja ühiskonnale kahjulik. Ta kaitseb ja kiidab voorust ning kritiseerib pahet.“
Venemaal on sellise retoorika jaoks olemas mõiste blagogluposti. See on isegi melodramaatilisem, kui kunagine nõukogude pioneeri koodeks või see, kuidas lapsed ise räägivad pioneeridest Anatoli Rõbakovi raamatus „Kortik“, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Seal nõukogude algaastate pioneerid sarnases stiilis vastandasid end skautidele. Et pioneer (meie juhul konservatiiv) vsem rebjatam primer.
Ainult et hea Malle Pärna edastatud konservatiivide kirjeldus on isegi leninlike pioneeride jaoks liiga lääge. See sarnaneb rohkem oktoobrilaste standarditega (vt. kuvatõmmist).
Ai, magusa nostalgia järele lõhnab see nõukogulik lapsikus, mille kohaselt vastaspool ehk Ameerika imperialism ja Iisraeli sõjardlus olid saatanast ja nõukogude kord ja nõukogude inimene olid Leninist.
„Liberastid“ Eestis on samasugused eestlased nagu konservatiividki. No ei õnnestunud meil kukutada seda valitsust, sest eesti rahvas ei lähe meiega millegipärast kaasa. Sellega tuleb elada, mitte aga võideldes surra. Lõhe süvendamine Eestis kannab juba religioosset iseloomu. Ja sellisel muinasjutul ei saa olla õnnelikku lõppu, eestlasi on selleks liiga vähe.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: Vene saatkonna röögatustesse tasuks tõsiselt suhtuda
Inimesed, ärge kommenteerige, Makarov kustutab kõik ausad ent talle ebameeldivad kommentaarid.
Just tahtsin tänada kõiki meie kommenteerijaid sisukate, tihti ka kriitiliste kommentaaride eest, mis on siin alles ja igaüks võib selles ise veenduda. “Stepanovitši” labane sõim ja valetamine, mida ei taluks mitte ükski normaalne portaal, ei jää tõesti Meediavalvuri kommentaariumisse reeglina püsima. Teisi temasuguseid ei ole siin täheldatud, nii et kommenteerige aga mõnuga.
Kummaline, et sõim ja valetamine on tõe rääkimine. Pole kordagi kusagil ropendanud. Ma vihkan ebaõiglust ja reetmist.
Tere, Ivan. Mul on ääretult kahju, et sa oled triivinud üksinda kuskile avamerele ega leia enam meiega kontankti.
Aga valeväited ei tule kasuks ka sinule. Ma ei ole kunagi Nukuteatri Gulliveris valgeks võõbatud näoga mänginud! Ega koos Toompere seenioriga. Ega ka mitte junioriga. 🙂 Ajad mind kellegagi segi. Nii et tegelikult ei ole sa mind üldse laval näinud?
Ma näen, et sina ei mõista sikkude ja lammaste kujundit, nagu ilmselt ka muid piiblikujundeid.
Ja mis lammastesse puutub, siis keegi ütles kunagi naljatades, et ta ei taha kirikus käia, sest ei taha lammas olla – üks vaimukas kristlane vastas talle siis ka naljatades, et eks ole siis edasi oinaste hulgas…
Aga muus osas võib sul õigus olla, ega kõik konservatiividki ju ideaalsed inimesed ei ole, ega minagi, aga ma väga tahaksin, et oleks.
Tere, Malle! Palun vabandust, ma millegipärast arvasin, et seal laval olid Sina. Järelikult pole ma Sind laval mitte kunagi näinud. Parandan selle vea artiklis kohe ära.