Selle aasta vene jõulude ajal heitis Moskva patriarhaat kirikust välja Moskva vaimuliku Aleksei Uminski, kes oli Püha Kolmainsuse katedraali preester alates 1993. aastast. Ta oli viinud läbi Mihhail Gorbatšovi matusetalituse, kutsus 2021. aastal Venemaa võime üles halastama Aleksei Navalnõile ja lubama tema juurde arstid, on külastanud ja lohutanud teisigi kuulsaid opositsionääre.
Umitski oli heidetud Vene õigeusukirikust välja intervjuu eest, kus ta nimetas ukraina sõda sõjaks ja mõistis selle hukka.
Aga mitte sellest väärikast kirikutegelasest ei taha ma siin rääkida, vaid hoopis sellest, kes määrati tema asemele Venemaa ühe tähtsama katedraali juhiks. See määramine näitab, kuhu liigub sõjaõhutajast ja -õnnistajast Vene õigeusukirik.
Intelligentsest haritud inimarmastajast preestri asemele määrati „iseõppija“ Andrei Tkatšov, kes 2014. aastal kolis Ukrainast Venemaale. Ta on Suvorovi kooli vilistlane, kes heideti välja nii N. Liidu kaitseministeeriumi sõjaakadeemiast kui ka Kiievi vaimulike akadeemiast, ja ühtlasi ka esimene kuulus Moskva patriarhaadi preester, kes maruliselt toetas agressiooni Ukraina vastu.
Tema jutluste videosalvestustega tutvudes võib leida päris palju Tkatšovi kui vaimulikku iseloomustavaid deklaratsioone.
Ta näiteks palus jumalat, et too saadaks haigused endistele kaasmaalastele, kes võtsid osa Euromaidanist.
Veenas palvetajaid selles, et „venelane peab surema naeratades“.
Mõistis hukka naisi, kes külastavad günekoloogi: „Viskus lauale, hargitas jalgu, ei sinna roniks igasuguste okulaaridega günekoloog – voh, mitte kunagi elus! Kui juba hakkasite surema – noh surge siis.“
Tulles Uminski asemele, pajatas Tkatšov oma esimeses jutluses anekdoodi sõdurist, kes tahtis naist karata, kirikulised jahmusid. Siis ütles ta: „Me oleme sõdurid, me kuuletume komandörile. Kindral Jeesus Kristus viib meid sinna, kuhu vaja!“
Ta deklareerib, et mittesõdiv vene rahvas mädaneb. „Nii mädaneda, nagu me mädaneme rahuajal, on tõeline needus. Vähemalt sellise inimese jaoks, nagu meie oma.“
Muide, see on ju Hitleri seisukoht, kes ütles: „Kui inimesed jääksid elama paradiisi, mädaneksid nad sootuks. Inimkond sai selleks, mida ta on, tänu võitlusele. Sõda on loomulik ja tavapärane asi. Sõda on elu ise.“
Veel Tkatšovi seisukohti:
„Missugune siis on hoholl? Nad on kangekaelsed, rumalad, nürimeelsed. Nad on lihtsalt idioodid. Äraandjad ja kaabakad. Ukrainlased pole mitte etnos, vaid väärastunud mõtlemine. Kristuse reeturite rahvus. Meil on vangis kuni 7 tuhat ukrosõdijat. Aga kui võtta ja ära lõigata nende suguorganid nulli ja saata see kastraatide armee koju?“
„Juutlus lehkab, ta on selline silmatorkav. Kui on kokku tuhat eri rahvusest inimest ja üks juut, siis märkad teda.“
„Eided on jultunud, vastikud, ja kui ta ei saa vastu laupa kasvõi kord elus, siis ei saa ta mitte millestki aru, no mitte millestki! On sellised vagurad eided, kes tajuvad juba distantsilt: „praegu saan vastu laupa!“ – ja saavad aru elu mõttest. Aga on naislolle, kellel pole tunnet, jultumus lööb üle võlli, jultumust on liiga palju, ei mingit tunnetust – tähendab, on vaja anda talle naha peale. Naist on vaja murda vastu põlve, lüüa sarved peast, lüüa kangiga, taguda labakäe servaga, kes kuidas jaksab, painutada teda, hõõruda, toppida pesumasinasse, teha temaga ei tea mida veel. See tähendab et mees peab naist murdma – sada protsenti! Lasime eitedel jultunuks minna, pole kaua peksa andnud. Nad peavad sünnitama ja kartma!“
Lugedes seda viimast loosungit tuli tuttav ette, mõned meie eesti kristlikud konservatiivid deklareerivad sama.
Preester, kes on Moskva patriarhaadi üks lemmikuid, vaenab ka lapsi, ja tema vastavatele lastevihkajalikele jutlustele reageeris isegi patriarh Kirill ise, Tkatšovi nime mainimata: „Kui keegi vaimulikest räägib, et lapse surm on tasu vanemate pattude eest, siis sellist batjuškat ennast on vaja kohe kõrvaldada kirikuteenistusest.“ Kuid loomulikult ei ole õigeusklikku preesterfašisti keegi karistanud. Vastupidi, ta on Moskva patriarhaadi tähtsaimate otsuste vastuvõtmise juures, olles член Межсоборного присутствия РПЦ (ma ei hakka seda tõlkima, kopp on ees).
Fašistlik preester on Kirilli isiklik soosik, Moskva patriarhaadi pea räägib Tkatšovist nii:
„Ma võtsin tema Moskvas vastu armastusega, saades aru, et ta võib anda väga olulise panuse usu tugevdamisse, sealhulgas kaasaegse noorsoo seas. Ja ta teeb väga head tööd, andes selleks kogu oma jõu.“
Aamen.
Ivan Makarov