Khe, khee… Ei, heliga on kõik korras, mul on lihtsalt tropid kõrvades. Sest hakkas jälle pihta, mul on sellest koduski mõõt täis. Muidugi on hea, et ta Michali kallal võtab, andku aga tulla, aga on ikka baaba… Iga jumala päev pean seda kodus kuulama, toasussid jalas, see on täiesti uskumatu… Kuidas mina, haritud vaimuinimene, ajaloolane, alfaisa, diplomaat, ansambli Hübriid solist, sellesse kanasuppi sattunud olen? Kõik teavad mu hitte „Võõra linna tuled“ ja „Ma käisin koolis“, ma mõtlesin välja ansambli Fix nime, olin Vitamiinis, näppisin basskitarri ja roosiaia kuningannat, mängisin jalgpalli, laulsin laivil ka „Smoke on the water“ ja tuhanded fännid olid sillas ja noored neiud viskasid lavale oma Kommunari sandaalikesi – ja mina, kes ma neli aastat olin Moskvas suursaadik ja sõin seal tsentnerite kaupa kaaviari, kuidas küll võisin sattuda sellesse kanalasse? Kuidas mina, kes töötas kümme aastat ajakirja Pioneer kirjandusosakonna vanemtoimetajana, üldse kannatan kogu seda maavillast kõnepruuki?
Mu kallis latatara, no mida sa vehid kätega, sa pole üldse itaallanna moodi ja teatud osas mitte Lollobrigida, oled nagu mingi liigestest lahti tuugen, ausõna. Meie aga võitleme tuugenitega. Võta parem appi tehisintellekt, mina saaksin siis endale ka noorusliku Moonika… Sa tulistad välja nii palju sõnu, nagu oleks sind kaks. Aga ongi kaks – ongi kaks: Moonika ja veel see Helle, ja mina, üksainus Mart, ei tule ju teie mõlemaga toime, olete kaks ühe vastu, nagu venelased. Räägi aga räägi, peaasi et laulma ei hakka. Kui te mõlemad hakkate mõisas lõõritama, nagu Anu Kaal ja Margarita Voites, on asi päris lähtrus. Nemad olid vähemalt vormikad, mitte nagu anoreksik luua otsas…
Vuntsil, näe, on prioriteedid paigas – naine sünnitab lapsi ja keedab kodus ämbrite viisi oblaadiputru. Keegi pole teda näinudki, ta ei istu mehe kõrval ja ei laterda võõraste meestega presiidiumis. Mina aga pean siin iga kord kohmetuma, see ajab harja punaseks ja ma siis kaotangi enesevalitsuse ja hakkan samamoodi podisema. Nendel seal tribüünil on hea muiata ja hambaid irevile ajada, tahaksin näha seda Michalit, kui tema naine oleks infotunnis ta kõrval ja kilkaks tema vastuste vahele. Või Tsahknat, kui ta kukil tema silmatera haber pillerdaks.
Aga pole midagi parata – mina oma naist armastan. Nagu rääkisid mu kallid esivanemad: „любовь зла – полюбишь и козла“. Targad inimesed olid, eraldi tsivilisatsioon, seda lollid eestlased ei mõista. Nunnad kannavad kuuliveste ja transpordivad rindele relvi, meie tolgused tehku järele. Tahaks jah näha seda Isamaa pinskarit kaevikus, tema sillerdava kolba järele sihtides saaksid venelased kohe esimese miiniga pihta kogu meie salgale. Või see paks äraandja, kes läks jälle kesiklasse ja muudkui räägib siin saalis oma haigest vanaemast. Pole ime, et just Elva kanti lendas droon, kahju, et saadanale pihta ei saanud…
Aga ikkagi hea, et siin saalis saab istuda ilma, et sisse vajuks see rjassas eestlane, habe hapukapsaliblesid täis. Muudkui sonib, et püüdke saatan kinni, aga mina saatanat ei karda. Sellise naisega ei karda isegi tuumasõda mitte.
Salamõtteid luges
Ivan Makarov
23. jaanuar 2026