No mida sa hakkad nüüd tegema: tuleb välja, et mind Pariisi olümpiamängude kaitsmise eest anateemi alla pannud tegelastel oligi õigus. Saatan ongi kõikjal – nii konnaõgijate pealinnas, Brasiilia selvas yanomami hõimu maadel kui ka meil siin Maarjamaal, kasvõi Roosikrantsi tänaval.
Kuidas ma nüüd kahetsen, et üritasin saatana tegusid ilustada, kõiki neid vaid kesta poolest kenasid sporditürdukuid ja musklis poisse, kes on täidetud kurjusega nagu kabatšok baklažaaniga ja kes tegid seal muidugi pornograafiat ja solvasid Eestis telekate ette kogunenud puritaanlikke vaglaidiste. Kohutav oli see kõik, kohutav. Eriti meie Eesti delegatsiooni saatana teenreid nähes.
Saatana kaitsmine tõi mulle kohe teenitud karistuse: pidin lahkuma tuntud väljaandest ja veelgi tuntumast erakonnast, mind on korduvalt hammustanud sääsed, parmud ja muud lendavad pudulojused, kes oma satanistliku ilaga viljastasid mu elutut hingesahaarat. Leidsin metsas isegi üliharuldast saatana-kivipuraviku. Kolm päeva pärast seda ei söönud ma ei seeni ega mulgikapsaid. No et üldse midagi ei söönud.
Ja nagu sellest veel vähe oleks: täna Kadrina COOPis, patuse preestrihinge Illar Hallaste kantsi lähedal, tabas mind vanatühja enda jäine hingus, kui ma võtsin külmletilt paki kuumsuitsu meriahvenat vaakumis. Saage aru: vaakumis! On ta siis mingi esimene eesti kosmonaut või? Nüüd öelge mulle, kuidas see saatan suutis ennast vaakumpakendisse sisse mässida nii, et kontrollkaal isegi ei piiksatanud ja risti ette ei löönud?
Vaadake pildilt, patused ja patuta hinged, surelikud ja surematud, kodanikud ja mittekodanikud: täpselt 666 grammi! Mida ma peaksin nüüd tegema? Kuhu joosta, keda hüüda? Äkki põletaks seda jubedat kala otse pakendis tuleriidal, nagu meie siinsete usuhullude eellased Giordano Brunot?
Sest kui ma söön praegu ära need 666 grammi satanistlikku kala, äkki siis neelan alla ka vanakurja küljeluu, mille leian hiljem oma vasakust silmakoopast väljaulatununa, mehepoja nägu ees, ja saan aru, et olen homo?
Jah, kui paljud on minu kohta viimasel ajal kirjutanud foorumites, et tibla, iivan, sitavanka, satanist, p…rast… Mõelda vaid: ma julgesin kahelda Püha Vladimiri ja Püha Kirilli headuses, julgesin tögada vaga Šoigat! Meie kohalikud sektandid pidid mitu päeva sajatama kolm korda päevas enne sööki pluss täpselt keskööl ja pluss esimeste kukkede kiremise hetkel. Aga ma ikka armastan Eestit. Koos Eestiga aga ka kõiki siinseid vaimseid sante ja kohtlaseid. Nagu Jeesus.
Saage aru, keerubid, vanainimene lihtsalt tahtis süüa natuke kala. Tükikest ausate jumalakartlike norralaste poolt Kirde-Atlandis traaliga püütud sebastes marinus-t. Kuulge, jesuiidid, oli see siis palju tahetud?
Nüüd vaevab mind veel üks küsimus: kui kiiresti kaob saatan mu kalatükist? See säilib vaakumist välja võttes 3 ööpäeva. Kui ma 666-grammise tüki kilest välja võtan, kas see kuivab kahe ööpäevaga ühe grammi võrra kergemaks?
Või läheb enne meriahven hapuks ja jumalapäike looja, enne kui hea eesti rahvas nimetab idioote nende õige nimega – „idioodid“.
Ja saab aru, et pühasid lehmi valitakse parlamenti ainult Indias.
Ivan Makarov
See oli hästi vürtsitatud kala(mehe)jutt!