See sügis on rikas mitte ainult seente, vaid ka Eesti parteide uute erakonnaliikmete poolest.
Kui keegi mäletab sellist väljaannet nagu Kesknädal, mille tippaeg langes perioodile, kui selle peatoimetaks oli Urmi Reinde, kes hiljem kaldus koos Mart Ummelasega paremale? See keskerakonna organ andis just elumärke: täna ilmus seal lugu „Eesti Keskerakonnaga liitus Londonis tudeeriv Sandra Laur“.
Esimene küsimus on traditsiooniline ja mitte väga tolerastne – kohitsetud kujul „Who … is Sandra Laur?“
Kesknädal teatab uhkusega:
„Eesti Keskerakonnaga liitus suurte ambitsioonidega noorpoliitik Sandra Laur, kes õpib King’s College Londonis rahvusvahelisi suhteid. Sandra tõi liitumise peapõhjusena välja, et talle läheb korda Eesti riigi tulevik ja meie rahva püsimajäämine.“
Järgneb Lauri enda bla-blaa-blaaa rahvusvahelisest olukorrast, nagu need kõned Stargorodi trammiliini avamisel „12 toolis“. Mul hakkasid kohe tarkusehambad valutama, kui lugesin sellist teksti: „Peame rahvusvahelisel tasandil tugevamini enda huvide eest seisma ja tegema kõik selleks, et keegi teine ei hakka meie eest otsuseid langetama. Poliitika pakub mulle suurt huvi ning soovin anda oma panuse Eesti riigi, rahva heaolu ja Keskerakonna arengusse.”
Nagu öeldi igavate toostide lõpus nõukaajal, „ja õnne isiklikus elus“. Ise noor inimene, aga väljendub nagu mingi nomenklatuurpoliitikust haigete liigestega veteran.
Guugeldasin ja leidsin Õhtulehes 5. septembril avaldatud pika pealkirjaga loo „tudengiaktivismi keskpunktist“, kus on ka selline pidulikult eraldatud punkt: „Palestiina solidaarsusprotestid King’s College’is suutsid saavutada oma eesmärgi, sest neil oli konkreetne ja reaalselt saavutatav siht.“ Selline Laur siis. Ja tahab veel keskerakonna juutide sõbraks saada.
Keskerakond on muutumas mingiks eesti poliitika recycle bin’iks. Pildil seisab King’s College’i aktivist õnnest pakatava näoga uusliberaali Madisoni ja 90-ndate kangelase Kõlvarti vahel. Kas vääriline vahetus Oudekki Loonele?
Muide, värske Õhtuleht teatab, et tuntud parodist Pille Pürg astub samuti poliitikasse, kuna tal „on villand valetamisest ja vassimisest“.
Mul on sellest sümpaatsest inimesest siiralt kahju: nüüd hakkab ta just saama valetamist ja vassimist hiigeldoosides, mis võib head kodanikku jalust niita. Aga tal on kuhu taganeda, ta ju kolib Hispaaniasse.
„Mulle on tulnud ettepanekuid, et Pille, sinu aeg on astuda areenile – mitte ainult laval, vaid ka poliitikas,“ räägib Pille. „Olen alati öelnud, et ma ei taha poliitika räpastes mängudes osaleda. Olen öelnud ka seda, et minu jaoks võib-olla poliitika ei sobi, sest ma olen loodud ja õppinud olema lavainimene. Aga arutelu Kertu Jukkumi saatelõigu üle pani mind mõtlema, et ehk on tõesti aeg käes. Võibolla teen seda üksikkandidaadina, võibolla astun mõnda erakonda. Ma olen valmis selleks, et midagi ära teha peale lava. Ärge kartke, et ma sealt ära tulen,“ vahendab Õhtuleht Pille Pürgi sõnu.
See üksikkandidaadi jutt on muidugi naiivne – ei ole seni juhust olnud, et meie valimissüsteem lubaks üksiküritajal valimistel edukas olla, kui sa just Kersti Kaljulaid või Alar Karis ei ole, kes lõid läbi Riigikogus ainsate p.residendikandidaatidena. Veel meenub Indrek Tarandi pretsedent, aga vaadake teda tähelepanelikult, hea Pille, ja öelge – kas te ikka tahaksite muutuda selle inimese sarnaseks?
Mõne erakonnaga liitumine tähendaks aga parteidistsipliini ja olukorda, kui mõni „räpane mäng“ ei olegi enam mitte räpane mäng, vaid erakonna tõekspidamiste realiseerimise õilis abivahend.
Pille Pürg tuli kunagi ammu välja sellise Anne Veski paroodiaga, et isiklikult minu jaoks iga kord, kui kuulen ja näen Anne Veskit, on AV automaatselt PP näoga, ja mitte vastupidi. Pille Pürg on lihtsalt sisukam ja tugevam isiksus. Lennart Meri oli tark inimene ja kutsus teda parodeerinud Egon Nuterit oma vastuvõtule, Anne Veski aga, kellele aastaid tundus, et Marju Länik teda matkib ja sööb ta leiba, läks turri. Keskerakonna linnapidusid aastakümneid kaunistanud Medvedevi verise ordeni kandja, mida veel öelda.
Jah, austatud Pille Pürg, poliitika on räpane asi, aga kas siis meelelahutusäri ei ole? Kui ma nägin Liis Lemsalut Pealtnägija kõmusaates, hakkasin iga kell eelistama eesti popartistidele Jürgen Ligit.
Vähemalt midagi ehedat.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: Viktor Orbán on muutunud piinlikuks poliitiliseks sulleriks