Täna hommikul vahetasin puldi abil telejaamu ja sattusin eestikeelsete subtiitritega venekeelsele Kino7HD kanalile, kus käis parajasti nõukogude film Hruštšovi ajast „Fjodor Kuzkini elust“. Pikalt ei vaadanud, aga vahel oli selline tunne, et see on meie praeguse Eesti ainetel vändatud.
Tüüp haris kolhoosi mail oma aiamaad ja sattus selle eest kohtusse. Kaadris oli aga näha nõgeste poolt hõivatud söötis alasid. Meil praegu mängitakse linnas samamoodi lolli, lastakse niitmata rohealadel umbrohul vohata ja puukidel areneda. Maaharijatelt võetakse maa ja pannakse oksjonile. Mõni teeb sinna golfiväljaku, mis on umbrohust veelgi hullem. Rahvast toitvatele töörügajatele minnakse kallale rohepöördega.
Filmi peakangelasel oli palju lapsi, ta toitis neid tänu oma aiamaale, aga tiriti see-eest kohtusse ja võeti ära toitvad peenrad, nagu praegu eesti paljulapselistelt peredelt võetakse osa toetusi.
Küla, kus mees elas, hakkas koos kolhoosi kontori ja muude asutustega ühtäkki kolima: administratiivne reform. Nõukogude tolad muutsid administratiivjaotust, nagu meil Eestis liideti osa Järvamaast Lääne-Virumaa külge ja koliti mõned ministeeriumid teistesse linnadesse.
Mees otsis tööd, lõpuks pakuti talle parvetaja kohta. Enne tööleasumist ilkus ta kalal olles ametnike armee mõttetuse üle ühe oma tuttava sõbra kallal, aga too osutus tulevase töökoha aseülemaks. Süvariik andis vastulöögi: Kuzkin tuli end tööle vormistama ja sai trääsa otse oma seks hetkeks juba proletaarsesse näkku. Ja mujale ka ei võetud. Kaasaegses Eestis nimetatakse seda tühistamiseks.
Sealsamas parvenduses hakati optimeerima ja liitma, kaotati rajoonis „kokkuhoiu“ huvides kaks parvetamiskohta, aga asi läks „optimeerimise“ tagajärjel just lollimaks ja kallimaks. Meenus meie „superministeerium“, selle eelmise hoone mahalõhkumine ja uue ehitamine ning sinna mitmekordse muidusööjate arvu kolimine. Meenus, kuidas uus Tallinna võim lasi lahti rasvunud kesikpuugid ja võttis tööle veel rohkem veel lollimaid orava- ja sotsparasiite. Meenus ka ERR-i moodustamine, kui raadio ja televisioon suruti ühe mütsi alla kulude ja juhtimise optimeerimise nimel, tegelikult aga selleks, et oleks kergem manipuleerida ja tsenseerida. Ja tekkinud haige monstrum õgib iga aastaga aina rohkem miljoneid, nõuab muudkui lisaeraldisi riigieelarvest ja nõuab nüüd, kui Eesti elutähtsatest valdkondadest võetakse raha ära, uue hoone ehitamist, mille peale kulub sadakond miljonit, mis on juba ka leitud. Raadio ajaloolist maja äralagastanud kokutav ja valetav riigitelevisioon on aga muutunud kollaseks ja sotsialistlikuks eetrimülkaks.
Tänane elu Eestis on täielik „sovok“ kriitikute tagakiusamisega kohtutes ja väljapressijatest „advokaatide“ poolt, pedofiilide, vägistajate ja mõrvarite siidikinnastes kohtlemisega ning suurvaraste õigeksmõistmise ja nendele kolossaalsete kompensatsioonide väljamõistmisega ausatelt maksumaksjatelt.
Ivan Makarov