Venelastel on selline ütlus: „milline rõõm, et naabri lehm kärvas maha!“. Taoline kahjurõõm ei ole paraku võõras ka eestlastele.
See, kuidas mõnitatakse Euroliidu välisesindajat Kaja Kallast meie „konservatiivses“ meedias, on juba tülgastav. Kallas on Eesti peaministrina teinud vigu ja murdnud sõna, aga selle eest sai ta nende aastate jooksul täie rauaga nii ajakirjanduses kui ka riigikogus. Teda tehti halastamatult maha, tema kallal ilguti, teda mõnitati. Oli ta selle ära teeninud? Mahategemise küll, mõnitamist mitte. Mäletan, kuidas terve fraktsioon tema üle riigikogus aastaid irvitas.
Kaja Kallas sai siin kohapeal oma sõimu megatonnid kätte, ta töötab nüüd väljaspool Eestit, ja riiki esindavatele omadele inimestele on ju kombeks kaasa elada, olgu nad sportlased, lauljad või isegi poliitikud. Aga ei, parastatakse ja pritsitakse sappi, ei möödu päevagi ilma, et mõni süsteemse pedofiiliaga kiriku esindaja, mandunud kirjanik või anonüümsest alkohoolikust grafomaan ei rõkkaks oma väljaandes õnnest, et näe, eesti naisel läheb Euroopas sitasti, issand kui lahe!
Erkki Bahovski paneb Postimehes tähele:
„Mõne päeva eest kirjutas mõjukas Saksa ajaleht Frankfurter Allgemeine Zeitung (FAZ), kuidas Euroopa Liidu kõrgel välispoliitika esindajal Kaja Kallasel ei minevat hästi – Kallas olla välja vihastanud paljud ELi lõunapoolsed riigid ja tema algatused toppavat. Parastajaid leidus muidugi ka meil, kus iga Kallase liigutus pälvib kohest hukkamõistu. Ent kui sisepoliitiline vimm kõrvale jätta, tasub FAZi artiklit analüüsida ka muude nurkade alt. Esmalt küsimus, miks peab üldse praegu tegema kokkuvõtteid Kallase tegevusest – ta on ju olnud ametis alles mõne kuu, elab oma rolli sisse. Kallase eelkäija Josep Borrelli ametisse sobivuses olid kahtlused juba enne seda, kui temast sai ELi kõrge välispoliitika esindaja. Nii meenutati Borelli ametiaega Hispaania välisministrina, mil Hispaania Aafrika enklaavis Ceutas tohtis 2018. aastal teha peatuse Vene sõjalaev vastutasuks Moskva toetusele Madridile Kataloonia küsimuses. Ometi sai Borrell ELi kõrgeks välispoliitiliseks esindajaks ja mis järgnes, polnud just kirkaim peatükk ELi välispoliitikas – meenutagem kasvõi tema katastroofilist ühist pressikonverentsi Vene välisministri Sergei Lavroviga Moskvas 2021. aastal.“
Meie eesti sisepoliitika opositsiooni ühe-erakonna-mudaliigas peaks praegu olema suureks mureks see, kuidas mitte jälle jääda munitsipaalvalimistel täielikku isolatsiooni, et saaks ikka kaasa rääkida mopeedide arvu ja linnakanalisatsiooni moderniseerimise küsimustes – aga nad muudkui vehivad Trumpi dazibao’sid, refereerivad Frankfurter Allgemeine Zeitung’i loo tõlkeid ja hüppavad rõõmust lakke, et Eesti kõigi aegade kõige kaalukamal rahvusvahelisel figuuril läheb kehvasti.
Olen Kaja Kallast peaministrina piisavalt palju kritiseerinud, nii et mul on alibi. Ja mulle hakkab vastu see tema jätkuv vaenamine kadedate ja piiratud provintsiaalide poolt. Kuna nad usuvad saatanasse ja tema määravasse rolli olümpialiikumises ja Eesti kultuurielus, tuletaks siis meelde habeme, kapjade ja sarvedega anekdoodi: põrgu keeva tõrvaga katelde osakonda tuleb kontrollkomisjon ja revidentidest kuradid näevad, et ühe väävlileekidega köetava katla peal on massiivne malmist kaan, mille peal istuvad saadanad, sellest kramplikult kinni hoides. Teisel katlal kaant ei ole, keegi seda ei valva, kõrval mängivad kuradid kaarte ja patused tüübid keevad seal rahumeeli. Pearevidendist saatan nõuab vastust, et mis teil siin põrgus üldse toimub, mis korralagedus siin on?! Katlaruumi ülemast kurat vastab: vaadake, tolles esimeses katlas keevad juudid – kui üks pääseb, tõmbab ka kõik ülejäänud välja. Teises katlas aga on eestlased – kui keegi üritab välja ronida, haaravad teised tal jalgadest kinni ja tõmbavad tagasi tõrva sisse.
Ivan Makarov
22. märts 2025
Toomas Lainese kommentaar:
„Sama tähelepanek. Vooglaid koos oma kintsukaapijatega on õnnest sillas, et vana Euroopa paksud pürjelid pole Kajaga rahul. Piinlik mõnitamine ja kole kahjurõõm. Aga siin on ka loogiline vastuolu, Vooglaidu räägib pidevalt mingist realiteedist nagu Sachs ja Müllerson, et teeme Putinile alandliku kniksu ehk siis läheb meil hästi. REAALSELT on meile igal juhul soodsam, kui Euro kõrge asjapulk on Kaja Kallas ja mitte mõni Hispaania või Portugali kommar maoist, kes kohe Moskvasse tagumikku lakkuma jookseb. Seltsimees Borelli ju mäletame kõik. Siis oli see nummi prillipapa, kelle öökapil Marxi ja Trotski kogutud teosed. Putini taskupoisid oleksid nad. Kaja Kallase kohta tuleb idast ja läänest vihast turtsumist, järelikult teeb õiget asja. Nii et jesuiitlikku kasu printsiipi võiks ikka Eesti skaalas silmas pidada, mitte ainult isiklikus. Väidan, et meile on sada korda kasulikum Kaja K või Leeedu endise välisministri kõrge tool Brüsselis. Oluliselt parem kui mõni itaallane või maltalane, kes ei tea meie suhtest emakese venemaaga mitte s….gi. Vooglaid nutab, et peaks tohutult arutama ja rääkima. Tema arutab Müllersoniga, see on tema tase. Kaja Kallas arutab suurte Euroopa nuppudega ja küll Trumpiš ja Rubiš ta ka varsti jutule võtavad. Nii et kahjurõõm saab olema lühike.“
Kuid Kaja ongi ju totaalne feil iga mõõdupuu järgi. Eestis tõusis ta erakonna tippu ja peaministriks vaid juba ENSV aegadest nomenklatuuri kuulunud isa mõjuvõimu toel, omamata üldse võimeid ja isikuomadusi selleks ametiks. Tema kolme ja poole aasta pikkust tegevust EV peaministrina teisiti kui nurjumine kirjeldada ei ole võimalik. Valitsusjuhi amet käis talle väga selgesti üle jõu ja võimete. Kuid nagu ringkäenduslikus süsteemis nii tavaline( mis pärit kah ENSV-st, kus Peteri printsiip eriti ilmekalt väljendus – saapavabriku direktor, kelle saapaid keegi osta ega kanda ei tahtnud, saadeti teatridirektoriks ja kui seal saalid täiesti tühjaks jäid, sovhoosi juhtima ja kui seal kartul ja vili ikaldus, siis ülendati kuhugi EKP osakonda juhtima kuni tiksus pensioniiga täis ja siis sai tast ometi lõplikult lahti, kuid ikka personaalpensionärina) , sinna süsteemi sisse saanud ametnikku ei võetud mitte häbiga maha vaid edutati ülespoole. Põhimõttel, et saaks ometi tast lahti, las ta olla parem kellegi teise probleem.
Kuid kõik need isikuomadused ja totaalne ebakompetentsus on ju kohe märgatav ka uues nn. EU välisministri ametis. Ebakompetentsus kombineeritud erakordse ülbuse ja ebaadekvaatselt kõrge enesehinnaguga on see, mis juba ka EU suurte riikide juhtidel on kopsu üle maksa ajanud . Kaja lihtsalt ei saa aru, kes Euroopas ja maailmas paraadi juhatab . Mitte tema igatahes .Seal lihtsalt ei saa niiviisi ülbata nagu meil Riigikogus, kus võib nähvata, teades, et sul on saalid ca 60+ pealine tingimusteta toetus ja kui sa ajad oma sõgeda plärtsumisega vihale mitte ainult dissidentliku Ungari ja Slovakkia peaministri vaid ka Prantsumaa presidendi, Itaalia peaministri, Saksamaa kantsleri , kes püüab ajada Trumpiga leplikku joont ja isegi Euroopa Keskpanga juhi, rääkimata Trumpi valitsuse tegelastest endist, kes teda enam jutulegi ei võta – siis on asi tõesti halb.
Ja ligi 4 kuud uues kõrges ametis on näidanud, et ega imet ei sünni ja nurjunud saapavabriku direktor ei suuda ka teatrit juhtida.
Euroopa Komsjonis on olnud mitmeid eestlasi. Enamasti vähemärgatavates ametites, kellest me väga vähe peale määramist midagi üldse kuulsime.
Ja antud juhul on see hea omadus. Vähemalt nad teadsid oma kohta ja et olla mittemärgatav on seal hea omadus, saad oma aja rahulikult lõpuni tiksuda.