Vaadates suurt kolmapäevast erakondade debatti ETV-s panin tähele detaili, mis võib-olla ei jäänud silma nendele, kes seda pildiga raadiot lihtsalt kuulavad: keskerakonna juht Mihhail Kõlvart jälgis tema kõrval seisnud EKRE esimeest Martin Helmet nagu kass hiirt, pöörates tema poole kogu oma sportliku kerega. Martin aga üritas Kõlvarti suunas mitte vaadata.
Martin Helme, kes on endistviisi särav, kiire ja täpne poliitik, mitte ühegi sõnaga ei riivanud teda kõrvalt oma Suure Tüürimehe silmadega jälginud ja kontrollinud Kõlvartit. Kui EKRE liider jälle lubas, et tal on koos keskerakonnaga hääled koos, et lasta põhja agressorriigi kodanikelt valimisõiguse võtmise seadust, ja nad teevad seda niikuinii, siis kas tema arvates keegi tahab pärast seda EKRE-t mingisugusessegi koalitsiooni või koostöösse kaasata? Miks ei taha Martin Helme oma maa ja rahva elu edendada ja saatust kujundada? Kas ta ei mäleta, kuidas keskerakond välistas Tallinnas aastaid koostööd EKRE-ga, kaasates hoopis sotse ja nendega linna valitsedes „vene maailma“ hüvanguks? Ja on mitte küll õige, kuid täiesti õiglane, et Tallinna linnavolikogus jäeti meie fraktsioon lõpuks koos keskerakonnaga auti, eelistades vassida hääletamisel bülletäänidega.
Kas kõigi ja kõige läbisõimamine läbi reetlike moskoviitide edvistamise, anonüümsete joodikute „arvamuslugude“ ja avalike küünikute agressiivse pläma on siis Perekonna ettekujutus vabadusvõitlusest ja riigimehelikkusest, eestlaste huvide eest seismine? Te ei suutnud selle retoorikaga veenda eesti inimesi protestima isegi automaksu vastu, mis oli ju üsna lihtne ülesanne. Vastupidi, erakonna reiting on juba pikemat aega isegi keskerakonna omast madalam. Olite vahepeal populaarsusest teine erakond Eestis, nüüd aga kuivasite kokku riigikogu viimaseks.
Jah, väärika poliitiku Arvo Alleri riigikogu aseesimehe koha eest, mis oli saadud tänu täiesti ulmeliste estofoobide häältele, peate te kesikutele poliitiliselt „välja tegema“, sealhulgas nende saabast lakkuma veel 3 aastat. Kusjuures Mihhail Kõlvart ei saa paljudest asjadest üldse aru, tema eluülikoolid – 1990-ndate uljus ja Seligeri laager – ei võimalda seda. Kui inimene, kellest vahepeal räägiti kui potentsiaalsest Eesti peaministrist, võrdsustab rääkides agressorriigi Venemaa kodanike valimisõigusest, olukorda riikides, mis olid pool sajandit vene okupatsiooni all, olukorraga riikides, mis polnud N. Liidu poolt okupeeritud; kui ta võrdsustab riikide olukorda, kus venelasi on üks protsent, olukorraga riikides, kus iga neljas on venekeelne okupantide õigusjärglane; kui ta ei adu, et valimisõigus on kodanikuõigus, mitte aga inimõigus; kui ta ei tea, et tääkide toel riiki toodud kolonistid ei ole õiguslikus mõttes samaväärsed riigi represseeritud põliselanikega – siis jääb ainult imestada, miks Kõlvart üldse osaleb poliitilise kõrgliiga debattides. Äärmiselt ebaeetiline tegelane, kes tüssas kümneid tuhandeid oma valijad ja andis oma euromandaadi edasi paadunud estofoobile – missugusest usaldusest tema vastu saab rääkida eestlaste puhul, v.a. Jaak Madison ja Abhaasiast tulnud Lauri Laats?
Kuidas Sa sellesse sõltuvusse sattusid, Martin? Esimeses stuudios jälgib Sinu käitumist morn puldinaaber, riigikogus hämar pinginaaber. Aga Sa peaksid sõltuma ikkagi eeskätt oma valijatest, kes on Sind ja Sinu perekonda usaldanud.
Milles seisneb Sinu moraalne üleolek liitlaste valimisel Katrin “Raik–Stalnuhhina” üle?
Ivan Makarov