Kolleeg Suurest meediamajast:
„I vaatus – Esimene kõne
[Telefon heliseb. Veiko istub kirjutuslaua taga, Piibel on tema ees lahti.]
Veiko: Halleluuja, Veiko kuuleb.
Jumal: Tere, mina olen Jumal.
Veiko: (kohmetub, vajub kohe põlvili, laubaga vastu maad) Oo, lõpuks! Ma olen sind igatsenud, Issand!
Jumal: Tubli poiss. Aga ära lihtsalt põlvita, vaid tõsta peput kõrgemale. Siis näen ma oma taevaste binoklitega, kuidas vagadus maapeal välja näeb.
Veiko: (tõstab kuulekalt peput) Nõnda tehku sulane!
Jumal: Hea. Ja tead miks sa kiilaks jäid? Et ma saaksin igal hommikul oma peegelpilti su pealaelt vaadata.
Veiko: (punastab) Ma arvasin, et see on katsumus.
Jumal: No ongi, katsumus minule! Kui halb valgus on, pean ma oma pühad prillid ette panema.
II vaatus – Teine kõne
[Õhtu. Veiko keedab teed. Telefon heliseb jälle.]
Veiko: Veiko kuuleb.
Jumal: Siin jälle Jumal. Tee nüüd kolm kükki ja igal kükkimisel hõika täiest jõust “Hosianna!”
Veiko: (kükib) Hosianna! Hosianna! Hosianna!
Jumal: Väga kena. Nüüd laula “Kiida Jehoovat”, aga nagu Elvis Presley.
Veiko: (proovib laulda rock’n’rolli) Uh-huh-huh, kiida Jeehoooovat!
Jumal: (naerab nii, et taevas müriseb) Oo, inglikoor läks kadedusest laiali!
III vaatus – Kolmas kõne
[Järgmisel päeval. Veiko jalutab kirikuaias. Telefon heliseb.]
Veiko: Issand?
Jumal: Just. Kuule, proovi nüüd käpuli roomata ümber kiriku ja iga nurga peal tee kukehäält.
Veiko: (ehmunult) Issand, kas see on ikka auväärne?
Jumal: Au tuleb minu moodi. Hakka pihta!
[Veiko roomab ümber kiriku ja hüüab “kikerikiiiii”. Mingi vanaema jääb vahtima.]
Vanaema: Poeg, kas see on uus liturgia?
Veiko: (hingeldades) Jumal… helistas.
Jumal: (telefonist naerdes) See oli fantastiline! Peetrus ise oleks kadedusest roheliseks läinud.
IV vaatus – Neljas kõne
[Õhtu. Veiko loeb Piiblit. Telefon jälle.]
Jumal: Kuule, Veiko, tead, sa ei ole ainus, kellele ma nalja teen. Varro Vooglaiul lasen ma vahel piiblilehtedel segi minna. Kujutad ette: mehike otsib Taanieli raamatut ja saab hoopis “Laulude laul”?
Veiko: (pead vangutades) Vaene Varro…
Jumal: Ja vahel seon Varrol ka kingapaelad sõlme. Nii peab ta igakord kummardama ja mitte rahva, vaid minu ees.
Veiko: (sosistab) Sinu huumor on piiritu, oo Issand.
Jumal: Oota, mul on veel üks plaan: ma panen Varrole kunagi miitingul mikrofoni vilina täpselt siis, kui ta kõige tulisemat kihutuskõnet üritab pidada.
Veiko: (muigab) Sa oled karm, aga õiglane.
V vaatus : Proovilepanek
[Öö. Veiko istub pimedas kirikus pingil, käed süles, Piibel kõrval. Telefon heliseb taas.]
Veiko: (ohates) Jah, Issand… Sina jälle?
Jumal: Mina jälle, muidugi. Kas arvasid, et ma jätan su rahule?
Veiko: (ettevaatlikult) Aga miks, Issand? Miks sa mind kogu aeg proovile paned? Kukehääled, pepu kõrgele upitamine, Elvis… Kas see on tõesti pühaduse tee?
Jumal: (muigab) On ikka, Veiko. Aga ma pean ausalt tunnistama – põhjus on praktiline.
Veiko: (kummardub ette) Palun, valgusta mind.
Jumal: Kui ma sind niimoodi vempudega rakkes hoian, siis ei jää sul pähe liiga palju ruumi kirjutada Objektiivis ja Uutes Uudistes… noh… neid eriti lolle artikleid.
Veiko: (punastab) Issand, ma ju tahtsin seista tõe eest!
Jumal: Tõde võib seista ka ilma lolli mölata. Aga naljad ja vembud – need hoiavad su pea värskena. Kui sa kukud kiriku ümber kikerikii karjuma, siis vähemalt ei kirjuta sa samal ajal järjekordset 12-leheküljelist tiraadi, mida ristiinimesel on piinlik lugeda. Ütleme nii: ma olen pidanud esmaspäeva hommikuti su Meie Kirikus ilmunud artiklitega kemmergus käima. Need sobivad sinna paremini kui teoloogilisse arutelusse.
Veiko: (ehmunult, sosinal) Oo Issand… kas tõesti on need nii halvad?
Jumal: (naerab) Noh, ütleme nii, nad on vähemalt praktilised. Aga naljad ja trikid hoiavad su pea värskena. Kui sa kukud kiriku ümber kikerikii karjuma, siis vähemalt ei kirjuta sa samal ajal järjekordset piinarikast artiklit, mille ka mina lõpuks vetsu tassima pean.
Veiko: (ohkab, silmad niisked) Nii et kõik need katsumused… olid hoopis vaimne ajugümnastika?
Jumal: Täpselt! Vaata seda kui taeva poolt määratud “upgrade-i”. Nii saad sina jääda inimeseks, mitte lihtsalt lollakaks trükimasinaks.
Veiko: (vaikselt) Issand… Sa oled kavalam kui ma arvasin.
Jumal: Mul on igavikus aega olnud oma huumorit lihvida. Ja usu mind, Veiko, parem üks hea tüng kui sada halba artiklit Objektiivis.
[Telefon klõpsatab kinni. Veiko jääb pimedas kirikus mõtisklema, iseenda üle.]
VI vaatus – Finaal
[Viimane kõne. Veiko on väsinud, aga rahulolev.]
Jumal: Kuule, Veiko, aitäh, et oled alati valmis minu vempe kaasa tegema.
Veiko: Ma teen kõik, Issand, sinu auks.
Jumal: Ma tean. Ja pea meeles, et tõeline vagadus pole ainult tõsidus. See on ka oskus naerda, eriti iseenda üle.
Veiko: (sügavalt liigutatud) Aamen.
Jumal: Ja kui homme hommikul ärkad, vaata peeglisse ning mitte et end imetleda, vaid et meelde tuletada: isegi kõige vagama mehe pealael võib olla taeva naljalava.
Veiko: (muigab) Nõnda tehku sulane.
[Telefon vaikib. Veiko jääb naeratades peeglisse vaatama.]
Lõpp.“
02. september 2025