Uutes Uudistes ilmus lugu „Nad tahavad näida riigimeestena, aga ega sulasehingest peremeest saa“.
No esiteks ei tasuks nõnda alavääristada eestlasest töörügajat, praeguses ühiskonnas ei peaks enam olema kohta sellisele klassiülbusele. Ei hakka siin argumenteerima, soovitaksin lugeda läbi raamat „Peremees ja sulane“, mille annotatsioonis on öeldud:
„Leida Tigase juturaamatus kohtute vempude poolest üliosava sulase Tarve Jüriga. Nii palju kui sulases on leidlikkust ja kavalust, on peremehes lihtsameelsust ja taipamatust. Alati, nii silku süües, kirvest hoides kui koera asendades kavaldab Jüri peremehe üle ning pääseb igast olukorrast kenakesti kasu lõigates. „Peremees ja sulane” on menukas rahvanaljandite-aineline lasteraamat, milles on rohkesti vaimukust, teravmeelsust ja mõttesära.“
Kuid mitte see ei tundunud mulle UU artiklis reageerimisväärsena, ka mitte asjaolu, et seal jälle korratakse Kremli propagandat „lootusetust võitlusest viimse ukrainlaseni“, kaheldakse NATO võimekuses ja võrreldakse Kremlile vastuhakkajaid „karu peale klähvivate chihuahuadega“. Eestlastel pole see küll esimene kord chiahuad olla, võideldi ju ennast kord vabaks, aga leppigem sellega, et EKRE häälekandja ongi juba mõnda aega vene propagandamasina tilluke pimesoolikas.
Sellegipoolest ei vääriks ülalmainitud lugu mainimistki, kui seal poleks sellist emotsionaalset lõppu:
„Neile on võõras vastutustunne, empaatia, südametunnistuspiinad, isegi sõna “sallivus” on suutnud nad muuta vihkamise sünonüümiks. Nad on alenderid, tsahknad, michalid, igat masti kallased, riisalod, tarod, keldod, võrklaevad, ligid ja ei tea kes veel, kuid nad ei vääri isegi suurt tähte nime alguses.“
Kallaseid on jah igat masti – näiteks Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni vana hea esimees Mart või Objektiivi raudvara auväärne preester Karol. See selleks, aga kui UU artiklis loetletud isikud „ei vääri isegi suurt tähte nime alguses“, siis Uute Uudiste arvamusartikli autor ei tutvustanud ennast isegi väikse algustähega nimega mitte. Pani vapralt kõigile kurjamitele pika puuga, säilitades võimaluse tulevikus nende juurde tööle minna.
Ma olen Uute Uudiste koosolekutel korduvalt rõhutanud, ka lugupeetud Martin Helmele maininud, et kirglikud anonüümsed arvamuslood on naeruväärne nähtus, et sellist asja ei tohiks tõsiseltvõetav väljaanne endale lubada.
Aga tulutult.
Ivan Makarov
“kirglikud anonüümsed arvamuslood on naeruväärne nähtus, et sellist asja ei tohiks tõsiseltvõetav väljaanne endale lubada.”
Ei ole naeruväärne. See on _kahetsusväärne_ tagajärg, mis tuleneb survest ühiskonnas, mis on Eestis, Saksamaal, Rootsis.
“Hirm, hirm, hirm” on see, mida aastaid Kreekas elanud endine EKRE liige, ajakirjandusest reformistide ja sotskommude poolt minemapuksitud Aldo Maksimov täheldas, kui mõne aasta eest Eestis käis.
EKRE liikmest ettevõtjale ei anta pangas laenu, öeldakse otse välja, et liikmesus ongi takistav asjaolu jne. See ongi reaalsus.