Rääkides opositsiooni rollist ühiskonnas ja poliitilises elus tuleks kõigepealt täpsustada selle nähtuse funktsiooni, kusjuures mitte taevakehade või kabemängu kabendite vastasseisu küsimuses.
Ja opositsiooni roll demokraatlikus ühiskonnas on teatud erakondade, isikute või organisatsioonide konstruktiivne vastasseis valitsusega, mis on suunatud elanikkonnale tagatud elukeskkonna parandamisele. Võimu kavatsuste ja otsuste kriitika, vigadele osutamine ning kahjulikele ettevõtmistele vastutöötamine ei tohiks lõhkuda riigi vundamenti, õõnestada selle valijate poolt heakskiidetud institutsioone, nõrgestama elutähtsaid funktsioone.
Vastasel juhul ei ole enam tegemist mitte poliitilise opositsiooni, vaid irratsionaalse destruktiivse jõuga, mis ei paku reaalseid lahendusi, mis tagaksid rahva julgeolekut ja heaolu, ka näiteks meie põhiseaduse täitmist ja rahvusriigi arengut, vaid viljeleb pimedat ebausaldamist ja viha.
Selles valguses on kummastav lugeda Objektiivis ilmunud Markus Järvi kommentaari „Suruõhurelv ja veekahur riigi tegelike kasusaajate käes“. Kohe alguses peaks mainima, et selle loogika järgi ei tohiks Eesti Vabariigil ka kaitseväge olla, sest selle kasutuses olevad letaalsed relvad on ju samuti „riigi tegelike kasusaajate käes“. Võrreldes sellega on suruõhurelvad ja veekahurid lapsemäng.
Objektiivi peatoimetaja kommentaar on pikk, aga mitte niivõrd tänu mingisuguste erinevate ja järjest veenvamate argumentide ja faktide esiletoomisele, vaid lõputute repriiside tõttu. Venelased ütlevad sellise väljendusviisi kohta „uhmris vee tampimine nuiaga“ (толочь воду в ступе). Aga vastata kõigile nendele verbaalsetele konstruktsioonidele saab üsna kompaktselt, kui mitte lausa lakooniliselt.
Kogu Markus Järvi pika kirjutise mõte on tema enda poolt üsna ammendavalt mahutatud eessõna sisse:
„Politsei senise meelevaldse tegutsemismustri põhjal on põhjust arvata, et kui rahvas peaks riigi tegelike kasusaajate vastu protesteerima asuma, suunatakse peagi hangitavad suruõhurelvad ja veekahurid ka oma rahva vastu.“
No esiteks võib eesti politseile antud kontekstis ette heita vast teenistuskoerte haukumist lumepallidega viskamise peale (ma utreerin, aga mitte palju) ja Lihula monumendi kahekordset konfiskeerimist, eriti toda esimest juhtumit, kus kasutati tõesti toorest vägivalda.
Eesti politsei päästis 2007. aasta aprillis Eestit väga tõsistest Kremli poolt kavandatud kohaliku „vene maailma“ märatsemise tagajärgedest, kui marodöörid ja löömamehed murdsid küll poodidesse ja lammutasid Tallinna kesklinna, aga ei jõudnud siiski eestlaste ja teiste lojaalsete eestimaalaste kodudesse. Pole erilist alust arvata, et nad käituksid seal teisiti, kui Putini väed Ukraina hõivatud aladel.
Tol ajal oli siinses venekeelses meedias väga palju hala seoses sellega, et politsei „tegutses meelevaldselt“, pidades kinni marodööre ja süütajaid. Tollalgi kritiseeriti kõvasti valitsuse kavatsust soetada veekahurid, seda tegid põhiliselt ässitajatest ajakirjanikud, keskerakondlased ja teised FSB ja vene saatkonnaga seotud isikud. On tõesti üllatav, et sarnast teksti kannab täna ette ka härra Järvi, ainult et oletuslikus vormis.
Mina erinevalt Markus Järvist usaldan eesti politseid ja ei näe mitte midagi traagilist selles, et soetatakse kaasaegseid võitlusvahendeid. Härra Järvi pääseb järgmistel valimistel lõpuks Riigikokku koos oma rohkete pooldajatega ja kõik need vahendid on siis tema kamandada. Kui rahvas, mida kellele kogu aeg viitab praegu paraku marginaalse ühenduse liider, seda soovib. Üleüldse on muidu soliidses Objektiivis avaldatud selline „pudru ja kapsad“ stiilis kirjutis: siin ka tsirkuse akrobaate-seinarühkijad Jaak Valge ja Andres Aule oma ENSV lipuga, Rail Baltic, Madis Millingu matused jne. Ja mitte ükski selline viide ei tõesta valitsuse kurje plaane selle veepritsiga.
See, kuidas Valgevenest kolonnidena Leedu piirile aetud migrandid valgusid meist suurema Balti riigi territooriumile ja roojasid seal nende majutamiseks eraldatud koolides termistesse nende jaoks heasüdamlike leedukate poolt tehtud toiduga, on veel värskelt meeles. Ka odaga tapetud poola piirivalvur. Miks ei peakski PPA soetama massirahutuste ja Venemaa poolt korraldatavate ränderünnakute tõrjumiseks vastavat varustust? Soome pani ju sellepärast lausa piiri kinni.
Ajal, kui 2007. aasta sündmuste retoorika kordub meie Venemaalt sisserändajatega komplekteeritud peavoolumeedias seoses näpust imetud intsidendiga „poisiklutt Stepaniga“? Eestis on 100 000 venekeelset uussisserändajat sõjakoldest, kus tihtipeale ise ei teata, kes on oma ja kes vaenlane, pluss kohalik Moskvast vabalt manipuleeritav siinne „vene maailm“ – no miks siis just härra Järvi tunneb end ohustatuna?
Aga kes kaitseks näiteks SAPTK-i, kui selle peakorterile läheneksid emotsionaalselt ülesköetud liberastlikud massid? Kes kaitseks juute, kui kõvasti kasvanud islami kogukond, kelle tarvis palkavad eesti kohtud juba araabia keele tõlke, koos liitlastega LGBT-st korraldaks siin juudipogromme, et oleks ikka Palestina jõest mereni? Kes kaitseks siinseid katoliiklasi, kui Eestis läheks lahti mingi „ristikäik“, nagu mõnepäevatagune õigeusklike fašistide ja rassistide defilee Nevski prospektil meie lähinaabruses? Õigeusklikud ei pea paraku katoliiklasi kristlasteks. Ka luterlasi ei pea.
Markus Järvi väidab:
„Riigi praeguste tegelike kasusaajate käes on aga ka üks veekahur ja suruõhurelv kõnekas sümbol. Eesti riigi praeguste suundumuste põhjal pole see suunatud mitte riigi ja rahva vaenlaste, vaid rahva enda vastu.“
Teil suu suitseb, lugupeetud härra Objektiiv. Te spekuleerite üsna häbiväärsel moel. Ja kas on vaja tuletada meelde teie kaaskonna ehk Veiko Vihuri ja kuuldavasti hästi relvastatud Varro Vooglaiu mõtteteri Eesti riigilipu õige koha teemal? Mul ei ole kodus tulirelvi, mu seljatagust ei kasuta mõni võimas ordulurjus. Ma loodan oma julgeoleku tagamises ikka politseile, kaitseliidule, kaitseväele. Las nad saavad juurde tõhusaid vahendeid vägivalla tõkestamiseks.
Eesti riiki ja rahvast ongi vaja kaitsta. Tahan väga loota, et mitte teie eest.
Ivan Makarov