Hea kolleeg Suurest meediamajast:
“Tere Ivan,
kuna ma tean, et sa tead viimast eestlast ja suhtled temaga, siis palun anna talle edasi järgmised soovid:
Viimane eestlane,
kui sa veel oled alles
– kusagil köögilaua ja ekraani,
metsaserva ja mälestuste vahel –
siis häid jõule sulle.
Soovin sulle vaikseid jõule,
selliseid, kus keegi ei karju sust üle,
ei õpeta sind ümber,
ei seleta, et sa oled aegunud formaat
või valesti mõtlev inimene.
Soovin, et sa saaksid veel rääkida eesti keeles
nii, et see ei oleks protest,
vaid loomulik hingamine.
Et sa jaksaksid veel mäletada,
kuidas laul kõlas enne,
kui see muutus müraks,
ja sõna enne,
kui see muutus loosungiks.
Soovin, et sa ei peaks end õigustama
oma vaikuse, oma viisakuse,
oma tõrksuse pärast.
Et sa ei peaks vabandama selle eest,
et tahad kodu, mitte platvormi,
riiki, mitte projekti,
ja tulevikku,
mis ei alga juba hävinguga.
Ja kui sa oled tõesti viimane,
siis tea:
viimastel on kombeks jääda meelde.
Viimased ei kao –
nemad jäävad märgiks,
et keegi kunagi oli
ja pidas vastu.
Häid jõule, viimane eestlane.
Hoia ennast.
Kui sina püsid,
pole veel kõik kadunud.”
22. detsember 2025
Pilt raamatust “Viimane eestlane”