Arvasin, et sel aastal ei viitsigi midagi kirjutada: mitte miski ei muutu paremuse poole, kedagi kritiseerida ei tohi, ilma et turja kargaks terve seltskond õukondlasi. Kõige huvitavam ja pidevalt korduv süüdistus minu aadressil on aga see, et mina teen seda raha eest.
Igaks juhuks täpsustan jälle, et ei kirjuta raha eest. Maksan hoopis oma taskust peale, kuna oma portaal maksab raha. Mitte et tapvalt palju, aga ikkagi. Aastamaks jne.
Meediavalvurile kirjutamine tähendab seda, et ma olen pool oma ärkveloleku ajast internetis, loen lehti, vaatan televiisorit ja teen ka fototööd – pildistan ise, teen kuvatõmmiseid, monteerin. Kõik see, mida ma ei näinud kusagil oma silmaga, peab toetuma faktidele ja allikatele. Allikate tagant otsin ka algallikaid. Üritan kontrollida.
Eelmisel aastal oli mul ka omapärane kogemus: aastaid tagasi pettusin venekeelses meediatarbijas niivõrd, et lubasin, et mitte kunagi ei pruugi enam vene keelt ei kirjalikus ei suulises vormis. Loomulikult ei loobunud ma sellest isiklikus suhtluses, kuid see minu kunagi avar suhtluskond ahenes märgatavalt. No ma ei saa enam – inimesed teavad, et ma olen eesti kodanik selle mõiste väärikas tähenduses, aga ikka lipsab nende jutus läbi midagi võigast.
Kõige veidram lugu oli aga mõned aastad tagasi – juba pärast Krimmi annekteerimist – ja juhtus minuga siis, kui juhtusin rongis kokku kahe tollal Eestis tuntud ukrainlasega: mees oli tegev venekeelses meelelahutusäris ja ühtlasi viis läbi ekskursioonijuhina pikki tuure mööda Venemaad, naine aga oli tuntud oma rahvuskultuuri edendajana ühes Eesti maakonnas, mille eest autasustati ka eestlaste poolt.
Tund aega jutti kuulasin ma kahest suust, missugune loll ja varas on Porošenko (siis veel Ukraina president), kui tark on Putin, kui õige on Krimmi äravõtmine, jne. Mõtlesin siis – et kui sellised ukrainlased olemas, siis mida veel venelastest tahta… Hullem oli veel üks rongisõit koos nende pojaga, kes võis tunde rääkida sellest, et meie rahvusooperi koor on täiesti ebaprofessionaalne ja ainult tema ise oskab seal viisi pidada.
Paar aastat tagasi, pärast seda, kui vanapaar autoõnnetuses hukkus, nägin vilksamisi poega peatuses. Ta vaatas mind vihkava pilguga, ja kui ma tundsin tema ära ja igaks juhuks küsisin, et tere, kas ma ei eksi? Ta ütles vastu, et ei eksi, sellise häälega, ja tema pilgus oli midagi säärast, et ma viisakusest seisin tema kõrval veel natuke, mis oli masendavalt jube, ja siis läksin eemale. Sellist külma vihkamist enne seda ei ole ma kogenud.
Kust selline kohutav veniv tigedus – kas sellepärast, et ma olen okupantide rahvuskaaslane, või siis vastupidi, et oma ajakirjanikutöös toetasin Ukrainat – ma ei tea, ausalt öeldes ei huvita ka. Omal ajal mängisin raadios romansse tema esituses, hõikasin välja esinemisi. Pehmelt öeldes ei olnud ju vaenlased.
Kui kedagi mu jutt üldse kotib, siis sellisele imelisele inimesele selgitaksin, et eestikeelses keskkonnas on mind vaenavate poliitiliste oponentide kommentaarid pidu ja pillerkaar võrreldes siinse venekeelse keskkonnaga, kuhu ma naasesin episoodiliselt möödunud aastal: minusse hästi suhtuvad inimesed kutsusid kirjutama vene Postimehele. Tegin seda.
Vaid paari kuu jooksul sain lugeda endast sadu vihast nõretavaid kommentaare. Mitte selliseid, mida kirjutavad enamasti vagase loomuga eestlased – ei, enamasti ikka et ma kärvaksin, et ma värdjas jääksin raskesti haigeks, et ma olen urood, pask, pe….st, et mind leitakse üles siis, „kogda naši pridut“ jne. Ma pole aastaid kogenud sellist sõnavalikut – kusjuures kommentaarid olid niivõrd kirjaoskamatud, räpased, keelevaesed ja sõna otseses mõttes haiged, et nüüd ei teagi, kas ikka tasub jätkata. Seni mõtlesin, et kohalik venekeelne meedia on sellepärast niivõrd moskoviitlik, et tegemist on sihiliku kaadripoliitikaga. Nüüd aga jõudsin veendumusele, et üksikud mitteputinistid ja mittešovinistid ei jää siinsetes venekeelsetes väljaannetes lihtsalt ellu – nii lugejate kui ka sinna igaveseks kaevunud kolleegide pärast. Viimane mulje on kommentaar Arnold Rüütli surmast teatanud venekeelsele uudisele: „horošo, što sdoh“. EV valitsuse poolt doteeritud väljaande foorumis.
Aga miks ma seda kõike siin täna kirjutan – kui äkki kunagi mu lapselapsed soovivad teada saada, kes oli nende vanaisa tegelikult, siis leiavad nad need read vanast läpakast, kuna FB ja isegi X minu lugusid peidavad. Kuid miks mitte jagada neid mõtteid kohe praegu kaasinimestega, kelle hulgas on seni veel ka üksikuid sõpru.
Minu erinevus teistest tühistatud tegelastest seisneb selles, et olen tühistatud nii liberaalse enamuse kui ka konservatiivse vähemuse poolt, nii et ei veena ma mitte kedagi, ja isegi minu loodud lihtsates eksklusiivsetes uudistes leitakse, mille eest minu kallal võtta. Vahel on lihtsalt tekkimas sportlik huvi: näiteks mina teatasin pisikeste laste arreteerimisest Kingissepa linnas „igavese tule“ kustutamise eest lumepalliga veel 30. detsembril, eesti peavool aga „avastas Ameerika“ alles täna, 03. jaanuaril…
Täna aga nägin ma „Võsavinklis“ lugu Tallinnas keskajal valitsenud kommetest ja sellest, et võltsitud rahaga masknud inimesi hukati keskväljakul üsna elajalikul moel.
Tuli meelde see, kuidas me Tallinna linnapead „valisime“ – kolm hääletusvooru mõne tunniga, valimissedelite märgistamine ehk võltsimine. Ja härra Ossinovski võttis seejärel õnneliku näoga vastu õnnitlusi „võidu“ puhul, et pääses sel moel sadu miljoneid käsutama.
Mõtlesin nendest meie õnnetutest eellastest, kes ühe (nende kätte võib-olla juhuslikult sattunud) võltsitud rahatähe puhul elusast peast pannile läksid…
Eesti kõige hullem probleem on minu arvates see, et meil sooritatakse kõigi silme all pidevalt suuremahulisi kuritegusid. Kõik teavad, kes pani pihta 10 miljonit, kes võltsis valimisbülletääne.
Ja kõik sellega lepivad. Elu läheb edasi.
Küsimus on vaid selles, kas nõnda avalikult alandatud rahvas hakkab otsustaval hetkel selliseid tegelasi ka kaitsma.
Ivan Makarov
03. jaanuar 2025
HEAD UUT AASTAT! Mulle igatahes meeldivad Jaan Makaroni eestikeelsed kirjutised. Sisult ja vormilt ühtviisi parjalt kõva kullaprooviga. Isegi kui ta teeb oma tekstis vigu, nagu Ivangorodi Jaanilinna asemel kasutades või siis “naasesin” (eesti kirjakeeles peaks olema ‘naasin’ nagu ‘pesin’) kirjutades. See on köömes läbilõike-eestlase enda ja isegi eesti ajakirjanike praeguseks üldiselt kehva keelekasutusega võrreldes. Enim üllas teene on aga too pidev ja ärgas meediakriitika, millega Meediavalvur eesti teabevälja korrastab. Jaksu!
Täitsa nõus, nt oli mõne nädala eest pikem postitus kultuurielu/teatrielu jaburuste kohta. Igati informeeriv, tean nüüd, millistest asutustest (Von Krahli teater) eemale hoida.
Olete minu meelest õige maailmavaatega ja julge tõe väljendamise oskusega s.t jutt jumala õige.
Aitäh, hea Aks! Olge hoitud!
Hr. Makarov!
Ärge laske end sellest labasest sõimust mõjutada. Nad niikuinii Teieni ei küüni.
Jõudu ja teravat klaviatuuri ka sel aastal!
Aitäh, hea härra Toom! Ilusat aastat Teile!