Kuna mul on praegu mõttepaus – et kas üldse jätkata seda sisüfose tööd, sest ei sobitu ma ei „liberaalide“ ega „konservatiivide“ mõttemaailma – siis jätan mõned päevad vahele ja annan sõna oma heale sõbrale Suurest meediamajast. Aitäh talle, et ta jäi minu sõbraks ka nüüd. Kahju, et ta tõesti ei saa avaldada oma mõtteid eesti peavoolumeedias, kus ta töötab ja on üsna hinnatud – aga paraku ei ole see võimalik. Me isegi ei tee temaga koos pilte, kui ta mu perele külla tuleb, sest ta kaotaks oma töö, aga ka temal on pere toita. Võib-olla kunagi tulevikus näitame ennast koos, kui Eesti on jälle vabade inimeste maa. Aga ma ei usu enam, et see aeg kunagi tuleb. Oleme nii killustatud, nii rikutud, et nägin viimaste kuude jooksul kordades rohkem alatust, kui kõigi oma 30 Eesti Raadio aasta jooksul kokku.
Eesti meedias ei ole võimalik vabalt avaldada oma mõtteid, kui nad ei sobi tööandjale.
Mina olen vaba inimene ja ei allu mitte kellelegi peale omaenda südametunnistuse. Nii oli alati ja nii ka jääb. Paatoslik? Võib-olla tõesti. Aga nii lihtsalt on.
Ivan Makarov
Nüüd sõna sõbrale:
„Vanja, ma arvan, et sul ei pea olema häbi, sest sa tegid kõike heas usus ja selleks, et aidata Eestit ning Eesti rahvast. Vedasid alt nemad, mitte sina.
See on silmakirjalik rääkida Eestist ja Eesti rahvast ning samas oma peas mõelda vaid sellele, et saaks mõned aastad riigikogus või volikogus ära istuda, et saaks pappi. Või saaks näiteks mõisas elada. See pole rahvuslus, see on silmakirjalikkus.
Aga kõige hullem on rääkida rahvuslusest ja tegutseda selle katte all, et saaks hoopis edendada mingit uut internatsionalismi utoopiat, nagu Vooglaid ja Järvi. See pole enam silmakirjalikkus, aga see on juba reetmine ja tõsine asi. Aga mul on kahju, et Eesti inimesed sellesse nii ükskõikselt suhtuvad. Nagu ka sellesse, et nende kõrval elavad suure rahva esindajad tahavad neid aegamööda lihtsalt Eestist välja suruda ja vene keeles rääkima panna ning nende esindajad, nagu Toom ja Kõlvart ning nende suuvoodrid venekeelses meedias seda pole kunagi varjanud.
Ja kuigi keegi neid plaane ei varja, on taas rõhuval enamusel Eesti rahvast, nagu venelased ütlevad, “po barabanu”. Ümberringi on tõepoolest silmakirjalikkus ja reetmine ning üleüldine pohhuism. Aga reedavad need, kes teisi reeturiteks tembeldavad ja kes sellega raha teenivad.
See on Eesti elu 2024. Ühesõnaga eesti inimene saab korralikku lüpsi ja on selle eest veel lüpsjale tänulik. Aga, mis ootab lähiaastatel ja kümnenditel ees? Tapamaja sõit? Keegi seda ei tea.“
Palun ärge jätkake seda sisüfose tööd. Te olete osutunud reeturiks ja sõimate siin ainult aatemehi. Erinevalt teist ei ole Vooglaid ja Järvi värvi vahetanud vastavalt vajadusele.
Vooglaid ja Järvi ei ole värvi vahetanud? Nende juhitud Objektiivis avaldatud ettepanek koristada sinimustvalge Pika Hermanni tornist ja viia kõik sinimustvalged pööningutele räägib just konkreetsest värvivahetusest ja riigireetmisest. Vooglaid ja aateline inimene? Ta on valetanud minu kohta EKRE juhtkonnale, see on fraktsioonis ja ka tema enda pool tunnistatud fakt. Vooglaid levitas ka minu tervise kohta pahatahtlikke väljamõeldisi. Kas aatemees teeks nii? Ei teeks. Kas lihtsalt õige mees teeks nii? Ei teeks. Reetmisest: EKRE ladvik läks pooleks, kumba poole ma siis “reetsin”? Ma tulin erakonda siis, kui fraktsioonis olid Henn Põlluaas ja Leo Kunnas. Neid ma küll ei reetnud. Ja teie väljend “vastavalt vajadusele” – mis vajadusele? Kui läksin nõuniku koha pealt minema, jäin ma ilma nirust, aga ikkagi palgast. Kas inimesel on praegusel ajal vajadus legaalsest rahast loobuda? Kas ma läksin kuhugi vastasleeri või siis mingisugusele tulusamale kohale? Ei läinud. Vastan teile ainult sellepärast, et teie seekordne kommentaar on vaoshoitult ebasõbralik, reeglina te solvate ja valetate, nii et mõned teie varasemad kommentaarid pidingi eemaldama. Ma ju hoiatasin, et sõim ja valetamine läbi ei lähe.
No hästi, püüan seletada.
See sinimustvalge pööningule lugu: eeldatavasti Teil siiski on funktsionaalne lugemisoskus ka olemas ja endiselt alles. Vabandage, aga Eestis, mida tüüritakse kommunismi, kus sots teatab, et lõpetab turumajanduse, see pole riik, mille eest 1988 kõik pisarsilmi laulsime.
See mis seal fraktsioonid teil toimus, kust mina seda tean. Igal juhul on maotu vaadata kuidas te kõiki oma endisi tööandjaid sõimate. Suur Meediajama, ERR, Objektiiv… Nüüd polegi enam kuhugi minna.
Põlluaas ja Kunnas on reeturid. Järelikult valisite reeturite poole. Õiged on need, kes alles jäid.
Ja lõpuks: palun konkreetset näidet minu valetamisest. Ma olen nõus, et tõde on valus.
Riigilipp on Eesti Vabariigi iseseisvuse sümbol ja selle eemaldamine või selleks kihutamine on riigireetmine. Punkt. Valitsused tulevad ja lähevad, Eesti jääb. Punkt. Ma ei ole Ernits ja ei sõima oma endisi tööandjaid, kuigi mul võib olla märkusi üksikute asjade kohta. Punkt. ERR ei olnud minu tööandja, mind kutsuti tööle Eesti Raadiosse, ma läksin tööle Eesti Raadiosse ja töötasin Eesti Raadios 30 aastat. Vägivaldne liitmine ETV-ga lolli ERRori nime all ei olnud minu jaoks tööandja muutmine. Eesti Raadiot pole ma mitte kunagi kritiseerinud. Punkt. Mul on kuhu minna. Punkt. Põlluaas on väärikas riigimees, kes ei lubanud ennast avalikult solvata ja sõimata idioodiks. Ja ta ei läinud ise, vaid visati välja, hoopis tema reedeti. Punkt. Leo Kunnas ei olnudki EKRE liige ja seega ei saa mitte mingil moel olla reetur. Punkt. Objektiiv ei olnud minu tööandja, ma olin selle välisautor. Punkt. Ma pole säilitanud neid teie kommentaare, mis läksid kustutamisele, nii et ei saa üksikasjalikult vastata. Mäletan, et seal olid isiklikud solvangud ja vale informatsioon. Ja mind te nimetasite seal kogu aeg võõra perekonnanimega, mis ei ole aktsepteeritav. Teie käesolev kommentaar, nagu ka mõni hiljutine, on minu arvates viisakas. Seega vastan. Ilusat nädalavahetust.