Meie poliitsotsioloogia on teadagi kõige täpsem teadus: kui palju maksad, täpselt nii palju ka saad.
Poliitsotsioloogia on Eestis ammu muutunud poliitiliste sündmuste kunstlikuks seemendajaks: kõik sõltub sellest, kuidas sa esitad ja asetad küsimusi, kui suunav on üks ja kui siunav teine küsimus, kui retooriline on mõni küsimus, kui loll iga teine küsimus on, kuidas on küsimused nummerdatud jne.
Tulemustega oldi seni igati rahul, vastasel juhul nii mõnigi firmake oleks juba hingusele läinud, valmistades sellega puhast rõõmu nendele headele ausatele inimestele, kel nupp lõikab. Neid ei ole ülemäära palju, aga pole ka nii vähe, nagu paistab.
Väljudes sotsfirma suurest tööst lõhkevates villides üsast saab järjekordne tarbijaskonna lihtsameelsuse puhumistoru, mida nimetatakse erakondade reitinguks, viimast lihvi erinevate väljaannete serveeringute näol. Kord vaatasin ma ühte ja sama raadiojaamade reitingut kolmes erinevas portaallehes ja panin kunagise LKTUI TO terase nooremteadurina tähele, et mind huvitanud mölakast oli ühes väljaandes grupeeritud kolmandaks, teises väljaandes eelviimaseks ja kolmanda tabelist puudus üldse.
Vähe sellest: liitsin ühe väljaande tabelist kõik kuulajate numbrid ja sain teada, et Eestis kuulab raadiot korraga 8 kuni 9 miljonit inimest, kusjuures keegi ju ei vaata sel ajal televiisorit. Vastav televaatamise tabel aga andis ullikestest Eesti vaatajate koondarvu, mis oli vaid mõnevõrra väiksem, kui Saksamaa elanikkond (k.a. rätipead, pimedad, kurdid ja imikud). Ja loomulikult ei jäänud vastavalt sellele tabelile Eestis mitte ühtegi kuulajat raadio jaoks üle.
Kõik see sotsialistoloogia kamarajura tuli mulle meelde siis, kui nägin Delfis värsket reitingut pealkirjaga „GRAAFIK / Aasta otsa tipus mõnulenud Isamaa tõusis rekordtasemele, EKRE langes madalpunkti“, millest peavoolumeedia lugude pealkirjade lugemisega piirduv eestlaste normaalne enamus võis järeldada, et rahvuskonservatiivid on Eestis praegu viimasel kohal. Tegelikkuses ei ole. EKRE pole kaugeltki viimane.
Tahtsin Lepa-Kiire moodi hüüatada „no kuulge, kellamees!“, kuna loo esiautor on Eesti 200 üks loojatest Herman Kelomees, aga kes mind ikka kuuleks, kui toas sel hetkel kedagi polnud ja olen tühistatud nii liberaalse kui ka konservatiivse meedia poolt. Mind on alati tiivustanud see, et minu platvormil võiksid vasak- ja parempoolne meedia, kes mõlemad röögivad, et sõna on vaba, ühtida ekstaasis.
Kuid tõe eest väljas olles ja mitte liberastide ega konservide, vaid eesti rahva poolt seistes pean märkima, et selline Delfi pealkiri on küll pahatahtlikult eksitav. Jah, EKRE seis on nigel, ammu see oligi, kui küünditi kusagil 25 protsendini, nüüd aga umbes-täpselt 10 prossa. Süüdi muidugi nagu ikka on reeturid, aga ma pööraksin tähelepanu veel ühele olulisele asjaolule.
Paljud küsivad minult, et miks Isamaa on niivõrd populaarne, kuigi midagi suurt ju ei tee? Toompeal ollakse samamoodi opositsioonis nagu ka EKRE ja keskerakond, aga kus on Isamaa ja kus on teised opositsionäärid, aknaalustest rääkimata!
Ma arvan, et asi on eestlaste vankumatus usus sellesse, et ilu päästab maailma. Kes esineb Isamaa nimel? Riina Solman, kena naine, kel on malbe kõneviis ja kes on ka emaduse kehastus. Suuresti tänu temale on meil Lasnamäel tänasest kaotatud fašistliku riigi pealinna auks jedinosavisaarlaste poolt nimetatud Moskva pulvar, saarlased võivad nüüd Tallinnasse tulla ja tunda ennast nagu kodus, kui just oma murrakus ega eesti keeles seal ei räägi. Tõsi küll, sealset Lasnamäe linnaosavalitsust juhib poliitiliselt kahtlane uussots ja selle linnavõimu üksuse FB-lehekülge haldas pikki aastaid kesikute poolavalik bratello, KaPo aastaraamatute peakangelasest FSB provokaator-propagandist. Kuid seda väärtuslikum on isamaalaste saavutatud seljavõit. Järgmisena on sihikul siinse „vene maailma“ suur esindus kesklinnas ehk Vene kultuurikeskus.
Ka Isamaa esimees Urmas Reinsalu on tark eestimeelne tegelane, esinduslik fotogeeniline mees, mitte mingi vinninägu. Rääkimata Jüri Ratasest, Eesti ühest seksisümbolist, kes tantsib, hulbib jääaugus, mängib korvpalli, tassib kaasas oma silmast väljatõmmatud palke ja istub korraga Brüsselis ja Tallinna raes. Teised on muidugi nii ja naa, kulupead ja poolkulupead, aga see-eest tarkade nägudega ja esile ka ei tiku.
Ei anna võrrelda teiste erakondade prillipapade, mihkelsonide, tšaplõginite ja pakostadega, keda ei tohiks näidata televiisoris pärast kella 20, et lapsed ikka magama jääksid ja voodit ei märgaks.
EKRE-s on teadagi toimunud populaarsete sugumürskude genotsiid ja üks viimsetest ilueedidest pages Jana Toomi leeri, nii et pole kedagi vastu panna ümbritsevale seksapiilsusele ja ilule, seda enam et naisvalijad ei näe paljulapselistes konservatiivides mitte mingit romantilist potentsiaali ka fantaasiate jaoks mitte.
Aga siis tuleb ju rõhuda atraktiivsusele ja mängida imelikud iseärasused välja trumpidena. Pangu EKRE fraktsiooni esipingile koos istuma Varro Vooglaid ja Rain Epler – morn askeetilise uskliku konservatiivi etalon ja rõõmsameelne pidudel mehi suudlev rooma leegionäri või vene ehitaja kiivrikujulise soenguga mehike. Ja võtku vastu kihlvedusid, millal üks nendest pöörab oma naabri oma usku ja kes jääb siis alla, kes peale. Nii saab ühiskondlik huvi garanteeritud ja parteikassagi täidetud, sest tulemuse suhtes võib ju kokku leppida parteikuluaarides ja siis võtta vastu panuseid. Kui just loodus ei nõua oma.
Kohalikud valimised lähenevad, praeguse reitinguga on asi naljast kaugel.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVURI lugemissoovitus: EV kodanik on tehtud FSB orjaks ja saadetakse rindele
Isamaa on populaarne, kuna kaks väga vähetähtsat ja sugugi mitte mõjukat kindlasti mitte oligarhi kuldavad nad igas kvartalis üle. Ja stage management on samuti parem—eesmärgiks on siiski leivaisadele sobiv legistlatsioon läbi suruda ja vajalikud tenderid kätte saada. Lugege mida Perling kirjutas, kui talle Isamaast hundipass anti. Täiesti absurdne on omastada mingit mõju Solmanile—kes sai 2021 vaevu-vaevu, ühena viimastest Tallinnas kompensatsioonimandaadi ja reisib tänutäheks kuluhüvitiste eest suguvõsaga Maltal—või fraktsiooni “tarkadele nägudele” (paksu Sibula nägu lahterdaks ta paremal juhul Circle-K töötajaks). Eediku endise vihmavarjuhoidja (nüüd siniseks värvunud) poolt hääletamine on juba iseenesest kahekohalise tulemuse andnud IQ-test. Mingi paneelikate vahel oleva lehmaraja ümberristimine on nüüd küll tõsine “seljavõit”—eriti oludes, kus üürgamine valimisõiguse piiramisest lõppes nagu märg peer ja Seeder ütles eile avalikult välja, et nüüd on uus eesmärk 29.(!) aastaks valimisõigust piirata. See-eest saab lähiajal kirglikult töötada Mosva saia ümbernimetamise kallal. Ja kes iganes arvab, et stammid -sild ja -mäe oma holoppide riigikoalitsiooni saamise korral kohe võõrtööjõu juurde voolamist promoma ei hakka (smuutibaarid ja arvutisalongid vajavad mehitamist), võib endale Apollo Kino kuukaardi osta.