EKRE parteilehes Uued Uudised ilmus kultuuriinimesi kui ühiskonnakihti mõnitav lugu „Sven Sildniku nõuanne puudustkannatavale kultuurimarksistile: söö savi, sae pekki“, kus parastatakse sel puhul, et kultuuriinimeste alarahastamine süveneb. Seal on kirjas:
„Kultuurikärped on head asjad, kultuurikärped on õiglased asjad. Kultuurikärped on möödapääsmatult vajalikud asjad. Võin selgitada: “Kultuurivaldkonna kärbe moodustab 10,16 protsenti kogu plaanitavast kärpest, samas kui kultuuri osa eelarvest on vaid 1,77 protsenti.” Aritmeetikud võivad kinnitada, et kultuuri kärbitakse 12 korda rohkem kui sellele väärastunud valdkonnale mingi arusaamatuse tõttu osaks langeb. See on õiglane ja hea otsus.“
Loos loetletakse tõesti naeruväärseid näiteid nõmedustest, mida vahetevahel saadetakse korda Eesti lavadel, kujutavas kunstis jne. Samas taoline joovastus ja rõõm selle üle, et kõik kultuuriinimesed hakkavad vaesuma, ei ole üldse kena. Kuid ka see oleks isikliku emotsioonina mõistetav, sest autoril on oma väljakujunenud hoiak eesti kultuuri, eriti kirjanduse suhtes, kus ta on tunnustamata ja diskrimineeritud geeniuse rollis. Kuid deklareerida, et eesti kultuuriinimesed tervikuna „mahitavad massiimmigratsiooni“, „õõnestavad rahvusriiki“ ja „harrastavad perverssusi“, on pahatahtlik üldistus. Mis on konkreetse inimese puhul sõnavabadus, kuid parteilehe nõuniku suust ühe olulise valijatekihi rumal solvamine.
Varasemalt andis EKRE meediaorgan tuld ikka üksikisikute ja organisatsioonide pihta, eeskätt teiste erakondade pihta, mis on arusaadav. Kuid vastandumine tervetele inimgruppidele on eriti praeguses olukorras ülimalt rumal.
Täna hommikul hõigati maha järjekordsed reitingud, kus EKRE kogus 2,5 korda vähem protsente kui Isamaa, rahvuskonservatiividest on parlamendierakondadest taga ainult „surnumatjate“ Eesti 200. Küsige nüüd endalt, head endised võitluskaaslased: äkki see, et te olete nüüd isegi selliste isikute erakonnast maas, nagu Toom, Tšaplõgin, Jevgrafov jpt estofoobid koos teie enda Madisoniga, on kuidagi seotud justnimelt retoorikaga, sest muud mõistlikku põhjust nagu ei oleks, absoluutne liider Isamaa on ju samamoodi opositsioonis ja ei suuda mitte midagi konkreetset ära teha?
Vaadake nüüd, missugused suured Eesti ühiskonnakihid on teie enda poolt välja tõrjutud teie valijate nimekirjast.
See, et EKRE poolt ei hääleta LGBT pooldajad, on normaalne, siin pole erakonna süüd. Selge see, et anomaalsete seksuaalvajadustega kontingent on ise agressiivne ja ei pea ühiskonnas domineerima. Samamoodi on õigustatud vastandumine massimmigratsioonile, sest selle pooldajad, kes on valijaskonnas vähemuses, tahavad ehitada Eestis väikest terrorihirmus elavat Rootsit.
Aga nüüd hakkame lahutama EKRE valijate hulgast inimgruppe, kelle vaated ei tohiks küll olla vastuolus rahvuskonservatiivide põhimõtetega.
Kultuuriinimesed, kelle rahastamise kärpimine nii juubeldavat parastamist leidis.
Ukraina abistamist pooldavad eestlased, seega meie valijaskonna enamus.
Usuleiged eestlased (jälle ühiskonna enamus), keda pehmelt öeldes ei kõneta internatsionaalsusesse kalduvate usumeeste VV-de avaldused EKRE tribüünilt ja nende venemaameelsus.
Juudid, kuna EKRE fraktsiooni silmapaistev liige Varro Vooglaid deklareeris, et kuulutagu teda antisemiidiks, ta ei ole vastu, aga Lähis-Idas toimuvas on süüdi sionistid.
Spordisõbrad (ühiskonna enamus) pärast seda, kui UU liitus usuhullude poolt vallapäästetud olümpiamängude mahategemise ja sportlaste solvamise kampaaniaga.
Orbanit põlgavad inimesed (eestlaste enamus), kuna EKRE orbanimaania on täiega sõge, see on mingi täiesti arusaamatu ja tüütu lömitamine moskoviitlike kalduvustega poliitsulleri ees.
Trumpi pelgavad inimesed (eestlaste enamus): täna tulid küsitlusandmed selle kohta, et kõigist Eesti elanikest 53 protsenti sooviks järgmise USA presidendina näha demokraat Kamala Harrist ja 19 protsenti vabariiklast Donald Trumpi.
Eestis elavad venekeelsed eelistavad Kremli propaganda mõjul samuti Trumpi, aga nad ei hääleta EKRE poolt niikuinii.
Seni arvati, et EKRE marginaliseerimise põhiline põhjus on vastandumine teistele poliitilistele jõududele. Mingil määral küll, kuid põhiprobleem on mingisugune pealetükkiv vastandumine tervetele eesti valijaskonna kategooriatele, nüüd siis ka kultuuriinimestele. Kultuuriinimesed on enamuses andekad loojad, kes toetavad eesti kultuuri ja keele kestmist. Röökida oma mätta otsast, et nad kõik on marksistid ja perverdid ja paras neile, on madal käitumine.
Ja see on kõvasti poliitilise enesetapu moodi. Mis eestlusest saab rääkida, solvates samaaegselt justnimelt eestlasi.
Ivan Makarov
Ivan Makarov põrutab ikka usuvahetaja ägedusega nende pihta, kes veel 3 kuud tagasi olid igati vinks-vonks liitlased.
“Loos loetletakse tõesti naeruväärseid näiteid nõmedustest, mida vahetevahel saadetakse korda Eesti lavadel, kujutavas kunstis jne.”
Kogu marukommunistlik Müürileht ainult nõmedustest koosnebki. Varem jagati paberväljaannet tasuta, septembri paberkandja väljaandel oli hind: 3 EUR. Juhtkirjas manitseb sm. Tsapov: “Saksamaa puhul on muidugi eriti murettekitav see mälu murenemine poliitilisel tasandil ehk kuidas paremäärmuslikke natsismi pooldavaid [sic!] poliitikuid, nagu Björn Höcke, sõna otseses mõttes demokraatlikult legitimeeritakse”. Oh see loll Saksa idaosa rahvas: natsismi pooldavad nemad! Kogu lehenumber – nagu neil tavaks – seisneb peaasjalikult seksiteema kajastamises. Seega, kui nad peamiselt sellest teemast panevad, võib ju nende mannetut seltskonda võtta kokku ropu anglitsismiga (ja roppused nüüd Makarovile meeldivad, juba UU ajalgi meeldisid): circle jerk.
Aga Makarov ise on omal ajal Sirpigi (samuti vasakpoolse suunitlusega, kuid siiski elementaarse kvaliteedikontrolliga väljaannet) nimetanud eestlust vaenavaks meediaüksuseks. (https://objektiiv.ee/ivan-makarov-err-on-surnud-elagu-sirperr/)
Ja seejuures Kivisildniku enda viimase 2 aasta poliitilise pila raamatuid pole kuskilt võimalik osta, enamgi veel: üheski raamatukogus pole neid saada! Kes selle eest hoolitseb? Eks ikka needsamad “kultuurimeistrid”, keda Kivisildnik UUs õigusega mõnitab.
Nüüd on aga Makarov diferentseeriv: “vahetevahel” saatvat kultuuriinimesed korda nõmedusi. Ei, seda teevad nad järjekindlalt. Võtame või tõlkija Paki (eeldatavasti on ta selles konkreetses vallas kompetentne) artikli: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/berliinlane-senegali-ehk-kuidas-randest-mitte-motelda/
Väidab Triinu Pakk kohe alguses, et halvasti korraldatud immigrantsiooni ning poliitkorrektsuse kriitik Sarrazin olevat “paras šarlatan”. Paraku see konkreetne artikkel ise šarlatansusest kubisebki! Autoril ei ole õrna aimugi maade inimarenguindeksi näitajatest aastakümnete lõikes, eri riikide SKP arengust jne. Puuduvad ka õige elementaarsemad teadmised ajaloost, geograafiast jne (miks oli ikka veel valgete rassistide poolt valitsetav LAV aastal 1994 üks arenenumaid musta Aafrika maid ning Etioopia ja Libeeria kõige vaesemaid, kuigi autori põhiteesi järgi oleks pidanud olema risti vastupidi?). Artikkel ei olnud nüüd Jens Jaanimäe või Pärnitsa tasemel hungveipinglus, kuid vaimsus – ja see käib rõhuva enamuse meie intellektuaalide kohta! – on täpselt sama (pseudoteaduslik võrdsusideoloogia, kurja lääne kolonialismi tegemine kõige kurja juureks). Sellele artiklile oleks nii lihtne olnud statistikale tuginevat vastuartiklit kirjutada (aga “šarlatan” Sarrazin ise kui majandusteadlane statistikaga opereeriski oma esimeses ketserlikus raamatus “Deutschland schafft sich ab”).
Meie punaintelligents lihtsalt ei avaldaks niikuinii midagi, mis nende “postmodernse vasakpoolsuse” umbluule vastuollu läheks. Kui Müürileht ja Feministeerium on circle jerk, siis kultuurimaastik üldiselt võttes on kajakamber.
Erinevalt Makarovist UU aegadel ei pretendeeri rahva- ja naljamees Kivisildnik kuskil tõemonopolile. Makarovi raamat “Venelane Eestimaal”, mida viimastel nädalatel olen siit-sealt sirvinud, on päris hea, tema Objektiivi artiklid olid head. UUs oli juba teistsugune Makarov: lahmiv, sildistav, labane. Nüüd, olles pööranud oma viha establishmenti asemel endiste kaasvõitlejate vastu (isegi alati tasakaalukat Malle Pärna ei säästeta!), on inimesel vist küll kõik pidurid üles ütelnud.
Geide ja “immigratsioonitoetajate” (mitte küll immigratsiooni enda) suunal klähvimine, võttes teistes küsimustes üle sisuliselt Saksa roheliste programmi (Trumpi ja Orbani suunal vigiseda, Iisraeli mitte toetamise eest kodanikke vangistada, olümpia avanud drag queen story hourit fännata, Ukraina jaoks ennast lõhki laenata, usklike üle irvitada ja sotsdemidest kulturnikud üle kullata) on kindlasti väga ratsionaalne ja sugugi mitte skitsofreeniline idee. “Tehke nagu kõik teevad, ainult homo- ja immigratsiooni-vastaselt.” Miks need kaks viimast alles jätta sel juhul? Lihtsalt pakkuge teist värvi Reformi programmi. Nagu Keskerakond Jüri Ratase juhtimise all aastatel 2019–23 näitas, on see strateegia meeletult edukas. Üle kolmandiku riigikogukohtadest võib küll kaotada ja partei lõhki minna, aga see-eest poetatakse võibolla Eesti Ekspressis mõni hea sõna. Mis ongi kõige tähtsam. Tõeline võit on siis, kui korralikult kere peale antakse ja siis saab sotsiopaadist Ekspress Meedia töötaja poolt laua alla visatud raasukest järada. Ma ei saa endiselt aru, mis autori probleem Reformierakonnaga on—Ukrainat toetab, Kamalat fännab, Orbanit vihkab, usklikke peedistab, Pariisi olümpiat ja Iisraeli armastab. Kulturnikud said pisut vastu pükse, aga mis siis—polegi põhielektoraat. Ja isegi Kaja ütles, et ega talle ka vene keel avalikus ruumis ei meeldi. Ning vapper Keldo ei luba immigratsioonikvooti üle kolme korra suurendada, nagu Eesti200 globalistid sooviksid. Reaalselt homoteema ongi ainus põhjus, miks Reform ei meeldi?