Hea kolleeg Suurest meediamajast:
„See EKA lugu näitab tegelikult, kui äärmusesse on liikunud Eesti ühiskond 30 aastaga. 30-20 aastat tagasi ei tahtnud keegi midagi kommunismist ja sotsialismist kuulda, va mehed poe juures, kes rääkisid, kui tore oli sotsialismis elada. Nüüd juhivad mehed ja naised ning mittebinaarsed inimesed poe juurest meie riiki ja õpetavad meid kõiki elama.
Rektor Kalm on ilmselt sellel poliitilisel skaalal ka elu jooksul tiirelnud nagu vurrkann, jõudes nooruse kommunismist pensionipõlve ligi taas Marksu rüppe tagasi, ekseldes nagu teisedki Eesti oportunistid ja karjeristid 1990ndatel ja nullindatel Friedmani radadel, mis siis oli põhijoon, ning iga EV ametnik või haritlane tagus endale rusikaga vasta rinda, murrang hakkas tulema 2000ndate teistel poolel, kui ülikoolidesse kogunes juba suur pesakond lääne ülikoolides Marksu ja tema läänemaade järgijaid tudeerinud noori õppejõude. Ülikoolide humanitaarerialad ongi muutunud nii Eesti kui ka ülejäänud lääne ühiskondade kommuniseerimise kasarmuteks.
See on koletu, kuhu oleme jõudnud! Uusmarksude käpa all on tänaseks prokurörid, politsei, press, preestrid, professorid ja poliitikud, ning nende kuue pee abiga surutakse ülejäänutele neid koletuid utoopiaid meile kõigile peale. Ja see on kohutav ajupesu. Ma näen noori, kes tulevad nendest ülikoolidest ja nad usuvad, et nii peab ja teisiti ei saagi. Kalmu ja tema logardipolgu puhul on tegelikult irooniline see, et see seltskond istub tehases, mille ehitas kunagi Riia juut, selle on ta nüüd täis riputanud Palestiina lippe ja loosungeid.
Vaata kui kõva kooli andis kunagi ikka Nõukogude ühiskond, ei saa Eesti inimene kuidagi enam “homost” seda “soveticust” välja, et saada uuesti inimeseks. Ja on kasvatanud peale terved põlved õnnetukesi.“
18. detsember 2024
Masendav, kuidas Isamaa cheerleaderi kontseptsioon “vaba inimene” olekust on lemmikpartei juhi sõnade järgi käituda, ja Ameerikale võib-olla mitte meeldivad algatused, ükskõik kui tühised, eos lämmatada, samas mingist “taas pead tõstvast marksismist” soigudes (“78st soost” jahvatanud kväär oleks ENSVs muidugi kohe õhtusel Jämejalasse viival bussil olnud. Aga see on muidugi paha. “Minu inimõigused!” “Novodvorskaja!”). Sõber ja teised temasugused Isamaa sisuturundussaidil (Reitelmanni, mitte minu termin “Postimehe” kohta) parasiteerijad käsitlevad teisejärgulise haridusasutuse otsust nagu valitsuse-tasemel avaldust, mille peale taevas alla kukub. “Äkki nad ei kaitsegi siis enam meid?!” “Solk” on liiga pehme termin selle kontingendi kohta. Igasuguse selgroota olendid. Sub-amööbid. Ameerika sõdurina annaksin ma sellistele tänaval lihtsalt mööda tahti ja ütleksin, “now say ‘thank you’.” Tahate ameeriklaste urruaugus elada? Minge hilises eas meditsiinikooli ja õppige uroloogiks. Äkki saab eluunistus teoks. Lisaks annaksite ühiskonnale lõpuks midagi tagasi—aastakümneid Eesti peavoolumeedias olesklemine on parasiitluse apoteoos.