Kui me räägime avalik-õiguslikust meediast Eestis, siis vähegi kursis olevaid inimesi paneb see nimi muigama: teatud seltskonna kätte antud riigiasutuse telgitagused ja maksumaksjate raha kasutamine on niivõrd „avalikud“, et ettevõte kihab teineteisega suguluses olevatest tegelastest ja neid otsitakse aina juurde vastava saate kaudu. Ja aina hullemaks läheb: õnneks jõulupuhkusele läinud „Terevisiooni“ uudiste lugejad koperdavad igal jumala hommikul viieminutilistes uudistes ekraanilt teksti maha lugedes (huvitav, mis alusel võetakse tööle professionaalselt kõlbmatuid diktoreid ja tätoveeritud kämblaga ilmanaisi), ühel on Baba-Jagaa hääl, teisel Dracula lõuad, kolmandal nägu soolatüükaid täis, neljas põristab „r“ tähte, viies on raugastunud jne – sellist kunstkaamerat ei näe te isegi Pihkva oblasti telekanalites mitte.
Ja toodang vastab tegijate tasemele: näiteks juba aastaid ei saadeta Eurovisiooni laulukonkursile professionaalselt loodud ja esitatud lugusid, isegi Dave Benton ütles lõpuks välja, et kõik tänased „finalistid“ on allpool igasugust taset.
Ja see kordubki aastast aastasse – koondatakse maakonna korrespondente, aga raisatakse tohutult palju raha kollaste artistikeste surnuldsündinute lookeste üleshaipimisele ja turundamisele, järjekordselt häbistades Eestit Euroopa suurimal laval.
Mis avalik-õiguslikust läbipaistvusest võime me rääkida sellise reglemendiga, kui näiteks žüriiliikmeid määratakse ei tea kelle poolt ja ei tea millistel alustel. Laulukonkursi „Eesti laul 2025“ reglemendis on seadistatud:
„5.1 Reglemendile vastavate laulude hulgast valib eelvooru žürii konkursile kokku 15 (viisteist) laulu. Eelvooru žürii hindab laule pimesi (st neile pole teada laulude autorid ja esitajad). Eelvooru žürii liikmete isikuid ei avalikustata enne eelvooru tulemuste teatavakstegemist.“
Ehk täielik pimesikumäng žürii suhtes.
„Eelvooru žürii koosneb vähemalt 25 (kahekümne viiest) liikmest, kelleks on tunnustatud professionaalsed muusikud, interpreedid, heliloojad, lauljad, produtsendid aga ka muusikaajakirjanikud, DJ-d, õppejõud ning tavalised eri vanuses inimesed, kes on muusika kuulajad ja kelle jaoks muusikat kirjutatakse.“
Mulle meeldib see „tunnustatud“. Kelle poolt siis? Eranditult selle nähtamatu kaheksajala poolt, kes neid tunnustab, määrates žürii koosseisu. Eriti meeldib aga see „tavalised eri vanustes inimesed, kes on muusika kuulajad“. Kas „avalikud õiguslased“ ise ka loevad, mida sülg nende klaviatuurile toob? Et žüriis on siis ka „tavalisi inimesi“, samas kui ülejäänud koos ERR-i enda asja üle otsustavate asjapulkadega on järelikult „ebatavalised“?
Kas te ka teate, kui palju on Eestis „tavalisi eri vanustes inimesi, kes on muusika kuulajad“? Kõvasti üle miljoni. Kuidas nende hulgast siis valitakse need paar tükki? Äkki saate neid „Sinu uus sugulane“ kaudu? Ei, seal peab kogu suguselts „ebatavaline“ olema. Pole ka ime, et Eesti on pärast Juhan Paadami minemakangutamisest muutunud Eurovisiooni lauluvõistluse punaseks laternaks.
Ajal, kui meie riigimeedia mängib ikka veel 1990-ndate raadioliivakastis, lastes kuulutada välja mingeid „aastahitte“, läheneb isegi sõjast räsitud Ukraina Eurovisiooni lauluvalikule demokraatlikult.
Täna kuulutatigi välja nende žüriiliikmete nimed, kes valivad laulu, mis esindab Ukrainat 2025. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel. Kandideerida said tõelised staarid ja neid valiti avaliku hääletamise käigus.
Kandideeris 10 Ukraina tuntud tähte, kõige rohkem hääli – 156 000 ehk 35,28 % – sai 2016. aastal Eurovisioonil võidutsenud ja vene fašistliku riigi poolt tagaotsitavaks kuulutatud Džamala (pildil vasakul) Teisena valiti žüriisse ansambli Bez Obmezhenj liider Sergei Tanchinets (pildil paremal, 89 000 häält ehk 20,24 %). Kolmandana pääses rahvuslikku eurožüriisse 2021. aasta Eurovisioonil viienda koha saavutanud bändi GO_A frontwoman Kateryna Pavlenko (52 000 häält ehk 11,84 %).
Nii käivad asjad Ukrainas – selle riigi kodanikud ise valivad rahvusžürii kohtunikke.
Ivan Makarov
23. detsember 2024