MEEDIAVALVUR: eesti kultuur ei püsi ainult sellel, mis peost suhu jõuab

Iga kord, kui jälle jõuab kätte jõuluaeg, on eesti meedial kombeks anda pikemalt sõna kommunistidele, kes räägivad sõnaohtralt ja kurnavalt humanismist, mis on nendele võõras, ja kultuurist, mille antagonistid nad on.

Nii ka seekord: Eesti Päevalehes ilmus pikk intervjuu „Marju Lauristin – peost suhu elamine ohustab kultuuri püsimist“. Ehk lihtsustatult selline materialistlik lähenemine: et inimene kirjutaks valmis ilusa luuletuse, peab tal kõht olema täis head ja paremat, sardellidest kaaviarini, ja jalas soojad vildid haute couture. Ja siis ta alles arendab kultuuri!

Kuid võta näpust: lihtne näide on Tallinna vene kultuurikeskus, kuhu keskerakond on aastakümneid pumbanud miljoneid. Bajaanimängijate ja balalaikameeste ansamblid ning muu säärane ei andnud ei vene ega üldse kultuurile mitte kui midagi, mitte grammigi midagi sellist, mis oleks väärt seda, et näidata seda konkreetsest nõukogude ohvitseride majast väljaspool – v.a. linnasauna pidulikul avamisel mänginud linnavolinikust tüseda bajanisti või  linnaüritustel taidleva vene keskuse direktori. Mitte midagi ei Eestile ega inimkonnale. Null miinusega, kopitanud šovinismi pesa.

Meie suur õnnetus seisneb ka selles, et meil on kultuuri juurde lubatud nii vanad kommarid kui ka nendest kloonitud uussotsid, see on kultuuri surm. Pumpa sinna vahendeid nii palju kui eelarves on, aga sealt tuleb enamasti ikka väga haledat toodangut, tegemist on Eesti puhul enamasti antikultuuri ja proletkulti tossava konveieriga.

Vanast peast rõvetsema hakanud variknäitleja viimine akadeemilisele teatri lavale ja riigitelevisiooni ei ole kultuuri edendamine. Laval aelemine, lägas püherdamine, lavalt kusemine ja sugutitega vehkimine, ka coitus’e imiteerimine laval ei ole kultuur, selleks kunagi ei saa, ja veel vähem tasuks sellise kunsti profaneerimise eest peale maksta. Eesti sotsid ja kultuur on täiesti vastandlikud nähtused, sotsid on nagu punane hallitus taiesel, mitte taies ise. Eestis eraldatakse kultuurile tegelikult meeletult palju raha, ka eesti koolide arvelt – koole pannakse üksteise järel kinni, luues asemele internatsionaalseid koolivabrikuid, ja dirigeerib selle kõigega mitte isegi latentne, vaid ammu kapist avalikult väljunud estofoob.

Kui raha oleks jaotatud kultuuriasutuste vahel, kus tegeldakse päris kunsti ja kultuuriga, siis seda jaguks kuhjaga kõigile. ETV näitab ju pidevalt mingeid laval püherdamisi ja muid „Maxima Sveta“ nürisünnitusi, kus retuusides idioodid ronivad teineteisele selga, nagu kevadised kärnkonnad. Ainult et mina isiklikult selliseid tegelasi maanteelt ei päästaks – erinevalt konnadest, kel on palju olulisem esteetiline ja kultuuriline väärtus.

Hiljuti jagas oma muljeid etenduselt Kert Kingo, kes on üsna tark naine, ja siis tormas talle kallale terve armee kultuuril parasiteeruvaid täis-, pool- ja veerandpervosid.

Aga ta kirjutas nii, nagu asi oli, VAT teatri lavastuse „Kabaree. Põrgu“ näitel, kus külastajale tundus, et ta on kultuurse teatritüki asemel hoopis hullumajja sattunud.

„Ma pidin saama šoki, kui sain kümne minutiga aru, kuhu ma sattunud olen. Kas tõesti Eestisse ongi tulnud selline labasus ja hälvitsemine?“ Näitlejad aelesid laval ringi, ühtegi sõna ei kõlanud, vaid häälitseti. „Ma mõtlesin, et olen sattunud hullumajja,“ nentis Kingo, tõdedes, et laval „seksiti“ ning tagatipuks võttis üks meesnäitleja ennast täiesti paljaks ja hüppas laua peale ning aeles seal. Poliitik nimetas seda õigusega debiilsuseks.

VAT teatril on siis peost suhu jõudnud piisavalt, et selliseid asju korraldada, et oleks jaksu aeleda, pilet oli ka kallis. Aga oleks nendele „näitlejatele“ makstud kasvõi kullas või rubiinides, ei muudaks see inimestele lavalt näidatud, vabandust, vänta ei suuremaks ega esteetilisemaks.

Riigikukutajate dünastiast pärit vanasotsi aju on konstrueeritud nõnda, et proletaarne kultuur peab kindlasti olema ülemakstud, vastasel juhul elavad need andekad inimesed peost suhu ja äkki juhtub veel selline häda, et lavalt publiku sekka enam ei pissitagi.

Võib-olla sm. Lauristin siiski mäletab – elas kunagi selline kunstnik nagu Vincent Van Gogh, kes lõi oma teoseid lausa Drente onnis, seni kuni kohalikust pastorist kuri jumalasulane keelas talupoegadel talle poseerida ja sõi Goghi välja. Kunstnik müüs kogu oma elu jooksul maha vaid üheainsa oma maali, kuigi lõi neid kõigest 10 aasta jooksul sadu – üle 850 maali ja üle 900 joonistuse, mis nüüd maksavad miljoneid.

Franz Schubert vaevles ja nälgis rahapuuduses, aga kirjutas lühikese ajaga üle 600 laulu, 9 sümfooniat, rohkelt klaveripalu. Wolfgang Amadeus Mozart suri kerjusena. Mitte mingi „kulka“ ei jaganud geeniustele toetusi.

Majakovski peost suhu ei elanud, sest teenindas kuritegelikku punast võimu, aga missugust proletaarset p…a ta täiskõhuga kirjutas… Ka meie sotsid ja riigikukutajate dünastiad ei ela peost suhu, aga toodavad vaid kultuurivaenulikku ideoloogilist saasta ja peavoolumeedia ajakirjanduslikke tühisusi.

Ivan Makarov

26. detsember 2024